Täiesti paradoksaalne on olukord, et mul ei tundu isegi õigust olevat igatseda taga oma viimast suhet. See, mis lõppes enne, kui ta minu jaoks päriselt alata jõudis..

Hääletu Pisaratemäng

Ma võiks nutta ja karjuda praegu ... Ma lihtsalt ei oska olla ... 
Nii kui saavutan eesmärgi kahtlen oma valiku õigsuses ma ei tea kas üldse siia olukorra pilti sobin ja püsima jään. 
Tahaks mingit elu juhendit.
 Vedelen justkui tarbetult maas. Olen justkui tükike mis on kusagilt üle, mis on elupildist  jäetud kõrvale.

On aegu, mil tundub kõik kuidagi liiga karm.  Kuid elu soosib siiski julgeid. Jah on kaotusi, selliseid mis sind täiesti läbi raputavad, tekitades sinus tunde, et enam ma lihtsalt ei jaksa, kuid tegelikult, sa võid nutta, karjuda ja vinguda palju tahes, sa jätkad siiski. Sa ei anna elu suhtes alla. Sest sul on sellesse siiski usku. Ehk isegi usku võimatusse.
Nutt lihtsalt kipub kurku kuid reageerida sellele ei oska.
Ma tahan osata olla õnnelik selle kõige kuradi hea üle mis mul on ja mitte puudust tunda sellest millest olen ammu juba ilma jäänud, ma olen ju leppinud kõigi kaotustega, kuid miks mu minevik mulle rahu ei anna. 
Ma olen püha viha täis enda peale, kas ma tõesti ei ole ikka veel lahti lasknud sellest. 
Arvasin et olen peale kukkumist rajale saades võitja, kuid võitjad ju ei nuta neid hetki taga. Ma vaatan  küünlavalgel vihma ja mõtlen mis siis kui oleks suutnud rohkem ja oleks teinud kõik mis võimalik just nii et nüüd ma saaks rahus magada. 
Olen justkui aheldatud millegi külge. Millegi külge mille soonivalt valus ahelduskett tasapisi mu randmeid hõõrudes vere välja toob ja  siiski meenutab mulle mu valu ning igatsust.
Tahan jätta hüvasti jätta selle tundega, kui ma vaid teaks kuidas seda teha saaks. Ma ei jaksa enam põgeneda nende mõtete eest. Kuid need tunded ajavad mind just nagu lõpmatuseni taga  kuni olen t2iesti läbi väsinud ja räbal.

Sügisõhtu

Korter on külm ... liiga külm... Ma vihkan sügist ... nii külm ja nii üksildane õhtu mu voodis.
Ma olen kurb. Ma ei tea miks, vägisi tikub pisar silma.
Enne poja tegi musi ja kalli ja samal ajal jooksis pisar üle mu põse,
Mul on endast kahju, midagi pole juhtunud aga ometigi on sügis mind muserdanud ja loonud minust hetkel masenduses nukrutseja. Üksikult üksildane tunne.