Ma olen justkui taas katki. Samas punktis kaotus. Murdumine. Niuksuv nutt. Ma olen nii palju vaeva näinud, et teise tekitatud probleemid lahenduse meile hea saaks. Olen raha taas matnud. Ja märkan taas et sellel justkui polekski mingit hinda. Ta oli lihtsalt minu parim. Parimatest parim.
Ma ei suuda mõista sellele andestust ma saan aru et ka mina olen eksinud kuid ma olen kõik eksimused topelt kinni maksnud ja teine võidab ühe kirjaga kõik. Ma ei pidanudki seda sõprust enda omaks kuuluvat kuid selle sõpruse najal tõusin ma kord august. See sõprus oli enne seda kõike eriline.
Nüüd tunnengi et lahkumine olekski kõige targem ma tahangi kõigest nii eemale et enam miski haiget ei teeks.Ehk siis ta mõistab kunagi ehk ka mitte.
Ma süüdistan ennast isegi teadmata milles aga tean et tahan ära minna. Iga lõpp on uus algus. Korduv tarkus. Ehk on tal siis nii parem, kuid meenuvad läbi kriipiva valu kogu mu vaev kodus ja tema endaa sõnad, et meie vahel ei muutu miski ja teine ei ole seda andestust iial kogu seda vaeva väärt. Aga nüüd tuleb välja et on. Ma tunnen end ehk petetuna kuna olen ise alati hoidnud tema poolele isegi kui mul on olnud sõpru kellele ta ei meeldi olen alati tema valinud. Ja nüüd näen et mul ei jää muud üle kui leppida olukorraga ja seda ma ka teen. Lihtsalt vajan taas aega.
Ma ei oleks uskunud iial et miski võib ka nii kaitstult haiget teha . Kuid öeldakse et kõige valusamad hoobid annavad meile ikka inimesed kellelt seda iial poleks oodanud ja paraku need inimesed on olnud meile just need kõige kallimad.
Arvasin et olen asendamatu, kuid kui tekib hetk kui näen et neid asju mis tegime koos tehakse teistega sisi mõistsingi et tõsi ta on asendamatuid inimesi pole olemas ja eks ma pean õppima ka nii elama.
Kõik Ma ei suuda rohkem kirjutada sellest.
Mälestus on ka eriline asi.
