Ehk mõistad...

Meie hetked võivad olla loetud, kuid hõlmavad endas vahel rohkem, 
kui kogu ülejäänud elu kokku. Neis on värvid ja soojus, tunne,
 mis isegi kurbusena on parem tühjusest.

Mälestuste Mõttelend

Tüdruk istub üksinda pimedas toas, kammib oma juukseid, ise põrnitsedes arvutiekraani. Silmad on täis valgunud valupisaraid, mis tulevad südamest, hingepeeglist, minevikust. Ta tõmbab kammi järjest tugevamini läbi juuste...pisarad voolavad üle põse, jättes järele punase juti. Kuid, ei ühtegi grimassi..mitte ühtegi häält.. kui üks hetk kamm kukub käest ja tüdruk variseb lauale hakates kogu hingest nutma. Ta kuuleb samme ja tõmbab värisevate kätega üle näo, silmade, pühkimaks viimsed kurbuse märgid.Kostub hääl : " Kas sa nutad?"..."Ei, see ei olnud mina, telekast" Kuid ta teab, et see oli vale, kuid samas teab, et tal ei ole õigust nendele pisarate kohta küsida. Tekib küsimus, mis seal arvutiekraanil oli?
Seal oli tema armastatust pilt, kuid seal fotol oli ta armastatu  koos kellegiga, kellegagi nii õnnelik.Kellegagi keda ta vähemalt armastas... " Enam ma ei nuta, ei !"...möödub aeg. Leiab taas pildid mida ta siiamaani ei  suuda kustutada. Loeb vanu kirju. Ajalugu kordub ja tüdruk puhkeb nutma kogu hingest nagu tol ammusel ajal.
 Aeg ei paranda haavasid see on vaid sõnakõlks.
 Asjadest peab ise oskama lahti lasta ja on asju mis su kannul käivad igavesti.

Ma leian taas aega ja tahtmist

Nagu ikka enamus kirjatrükke siia kirjutan öösiti.
Olen nüüd uues kohas kohanemas, kes veel kursis pole.
Uus riik Uus kodu Uus Elu


Noor inimene ei peaks olema nii kibestunud. Jah halbu asju juhtub, kuid mis siis. Ei tohiks jääda neisse kinni nagu hakkaks su elu kohe otsa saama ja midagi head ei juhtugi kunagi enam.  Tegelikult me teame  ju et see ei ole nii.  Nii palju on veel ees, tuleb vaid valmis olla heaks ja see enda ellu lasta, kui see tuleb. Üksi nurgas konutades need head asjad sulle vaevalt sülle jooksevad.

Ära looda ka liiga palju teistele, nii ongi pettumused kiired tulema ja sulle tundub, et see maailm su ümber on halb koht.  Sellel teel oled sa üksi, enda elu kvaliteedi eest vastutad sa siiski ainult ise.  Teised on lõbusad kaaslased, kes toovad su ellu rohkelt ilusaid hetki ja ka õppetunde.
Elu on nagu üks liniku heegeldamine. Ise valid mustri ja niidi ja iga ring tuleb ilusam eelmisest.
Iga vigagi tundub ainulaadne, just nagu eluski.
Nii, et kullake pea püsti ja pilk ikka olevasse hetke. Mitte ära mõtle mingite kaugete ja hädiste mineviku hetkede üle.  Las jääda kõik olnud sinna kus ta koht, minevikku. Ära tassi seda oma tulevikku kaasa. Seal on kõik uus ja värske. Ei need ilusad, uued hetked ja mälestused tulemata jää!