Tüdruk istub üksinda pimedas toas, kammib oma juukseid, ise põrnitsedes arvutiekraani. Silmad on täis valgunud valupisaraid, mis tulevad südamest, hingepeeglist, minevikust. Ta tõmbab kammi järjest tugevamini läbi juuste...pisarad voolavad üle põse, jättes järele punase juti. Kuid, ei ühtegi grimassi..mitte ühtegi häält.. kui üks hetk kamm kukub käest ja tüdruk variseb lauale hakates kogu hingest nutma. Ta kuuleb samme ja tõmbab värisevate kätega üle näo, silmade, pühkimaks viimsed kurbuse märgid.Kostub hääl : " Kas sa nutad?"..."Ei, see ei olnud mina, telekast" Kuid ta teab, et see oli vale, kuid samas teab, et tal ei ole õigust nendele pisarate kohta küsida. Tekib küsimus, mis seal arvutiekraanil oli?
Seal oli tema armastatust pilt, kuid seal fotol oli ta armastatu koos kellegiga, kellegagi nii õnnelik.Kellegagi keda ta vähemalt armastas... " Enam ma ei nuta, ei !"...möödub aeg. Leiab taas pildid mida ta siiamaani ei suuda kustutada. Loeb vanu kirju. Ajalugu kordub ja tüdruk puhkeb nutma kogu hingest nagu tol ammusel ajal.
Aeg ei paranda haavasid see on vaid sõnakõlks.
Asjadest peab ise oskama lahti lasta ja on asju mis su kannul käivad igavesti.
No comments:
Post a Comment