Mõnikord ta käitub ehk veidi hullumeelselt, et sinu tähelepanu saada, kuid sa eirad teda. Täna ta on valmis sinu eest andma kõik ja vajadusel veel veidi, kuid sa keerad selja. Täna palub ta sinu aega ja tähelepanu, kuid homme ehk enam mitte. Sul on kiireimaid asju. Sa ignoreerid teda. Ühel päeval ... Ta ei tee enam midagi, et sinu tähelepanu saada. Ta võtab oma valu ning nutab selle vaikselt välja. Eemal teistest. Kuid siis hakkab ta vaikselt edasi liikuma. Kuni ... ta ongi läinud. Siis on hilja, kui sa avastad, et teda ei ole su kõrval. Kuidagi vaikne on. Pole ... Polegi midagi. Kedagi. Kui inimene su kõrval hakkab tegema nö kummalisi asju, siis mõtle, miks. Ehk oled sa ta unustanud. Mis sellest, et te olete külg-külje kõrval, kuid ta on... Üksi. Sa võtad teda nii enesest mõistetavalt, et unustad ta. Unustad väärtustada seda imelist, toredat ja head inimest. Sa ei hinda teda. Tema meelest. Või nii ongi? Kui sa hoolid, siis leia aega. Leia võimalusi. Mitte vabandusi. Mitte tühje lubadusi. Elu koosneb pisiasjadest, mis lõpuks kokku on suur. Ütle et hoolid ja näita seda ka välja.
Kui keegi annab mõista, et ta ei soovi sind enda ellu, siis ära lahku seepärast, et nö kättemaksta. Või et tekitada süümepiinu. Sa ei tekita seda neis nagunii. Lahku, kuna sul ei ole enam põhjust jäämiseks. Sa pead olema iseenda sangar. Kangelane. Olema tugev iseenda jaoks. See, mis peab juhtuma, juhtub. Hästi kulunud tõde, aga nii see on. See ehk ei juhtu täna või homme, aga aasta pärast küll. See, mis ei ole sulle ettenähtud - see ei saagi juhtuma. Armastus on väärt võitlust. Armastuses ei saa kergelt alla anda, kuid see ei ole väärt ühepoolset võitlust. Kui see nii on, siis ... Võta kokku, mis võtta annab. Oma au, väärikus, valu, killustunud hing. Ja mine. Mine tagasi vaatamata. Sest kui sa seda teed ... Killustud sa veelgi enam. Mine ja tea, et sa andsid endast kõik. Kõik selle hea, mis sul oli. Aga sul ei olnud inimest, kes selle vastu oleks võtnud. Või inimest, kes oleks valmis olnud seda vastu võtma. Soovi head ja mine. Pühi pisarad, kui selleks valmis oled ja ... tea, et valu möödub. Millalgi

Ehk mõistad...

Meie hetked võivad olla loetud, kuid hõlmavad endas vahel rohkem, 
kui kogu ülejäänud elu kokku. Neis on värvid ja soojus, tunne,
 mis isegi kurbusena on parem tühjusest.

Mälestuste Mõttelend

Tüdruk istub üksinda pimedas toas, kammib oma juukseid, ise põrnitsedes arvutiekraani. Silmad on täis valgunud valupisaraid, mis tulevad südamest, hingepeeglist, minevikust. Ta tõmbab kammi järjest tugevamini läbi juuste...pisarad voolavad üle põse, jättes järele punase juti. Kuid, ei ühtegi grimassi..mitte ühtegi häält.. kui üks hetk kamm kukub käest ja tüdruk variseb lauale hakates kogu hingest nutma. Ta kuuleb samme ja tõmbab värisevate kätega üle näo, silmade, pühkimaks viimsed kurbuse märgid.Kostub hääl : " Kas sa nutad?"..."Ei, see ei olnud mina, telekast" Kuid ta teab, et see oli vale, kuid samas teab, et tal ei ole õigust nendele pisarate kohta küsida. Tekib küsimus, mis seal arvutiekraanil oli?
Seal oli tema armastatust pilt, kuid seal fotol oli ta armastatu  koos kellegiga, kellegagi nii õnnelik.Kellegagi keda ta vähemalt armastas... " Enam ma ei nuta, ei !"...möödub aeg. Leiab taas pildid mida ta siiamaani ei  suuda kustutada. Loeb vanu kirju. Ajalugu kordub ja tüdruk puhkeb nutma kogu hingest nagu tol ammusel ajal.
 Aeg ei paranda haavasid see on vaid sõnakõlks.
 Asjadest peab ise oskama lahti lasta ja on asju mis su kannul käivad igavesti.

Ma leian taas aega ja tahtmist

Nagu ikka enamus kirjatrükke siia kirjutan öösiti.
Olen nüüd uues kohas kohanemas, kes veel kursis pole.
Uus riik Uus kodu Uus Elu


Noor inimene ei peaks olema nii kibestunud. Jah halbu asju juhtub, kuid mis siis. Ei tohiks jääda neisse kinni nagu hakkaks su elu kohe otsa saama ja midagi head ei juhtugi kunagi enam.  Tegelikult me teame  ju et see ei ole nii.  Nii palju on veel ees, tuleb vaid valmis olla heaks ja see enda ellu lasta, kui see tuleb. Üksi nurgas konutades need head asjad sulle vaevalt sülle jooksevad.

Ära looda ka liiga palju teistele, nii ongi pettumused kiired tulema ja sulle tundub, et see maailm su ümber on halb koht.  Sellel teel oled sa üksi, enda elu kvaliteedi eest vastutad sa siiski ainult ise.  Teised on lõbusad kaaslased, kes toovad su ellu rohkelt ilusaid hetki ja ka õppetunde.
Elu on nagu üks liniku heegeldamine. Ise valid mustri ja niidi ja iga ring tuleb ilusam eelmisest.
Iga vigagi tundub ainulaadne, just nagu eluski.
Nii, et kullake pea püsti ja pilk ikka olevasse hetke. Mitte ära mõtle mingite kaugete ja hädiste mineviku hetkede üle.  Las jääda kõik olnud sinna kus ta koht, minevikku. Ära tassi seda oma tulevikku kaasa. Seal on kõik uus ja värske. Ei need ilusad, uued hetked ja mälestused tulemata jää!

Ma enam ei mõista

Ma olen justkui taas katki. Samas punktis kaotus. Murdumine. Niuksuv nutt. Ma olen nii palju vaeva näinud, et teise tekitatud probleemid lahenduse meile hea saaks. Olen raha taas matnud. Ja märkan taas et sellel  justkui polekski mingit hinda. Ta oli lihtsalt minu parim. Parimatest parim.
Ma ei suuda mõista sellele andestust ma saan aru et ka mina olen eksinud kuid ma olen kõik eksimused topelt kinni maksnud ja teine võidab ühe kirjaga kõik. Ma ei pidanudki seda sõprust enda omaks kuuluvat kuid selle sõpruse najal tõusin ma kord august. See sõprus oli enne seda kõike eriline.
Nüüd tunnengi et lahkumine olekski kõige targem ma tahangi kõigest nii eemale et enam miski haiget ei teeks.Ehk siis ta mõistab kunagi ehk  ka mitte.
Ma süüdistan ennast isegi teadmata milles aga tean et tahan ära minna. Iga lõpp on uus algus. Korduv tarkus. Ehk on tal siis nii parem, kuid meenuvad läbi kriipiva valu kogu  mu vaev kodus ja tema endaa sõnad, et meie vahel ei muutu miski ja teine ei ole seda andestust iial kogu seda vaeva väärt. Aga nüüd tuleb välja et on. Ma tunnen end ehk petetuna kuna olen ise alati hoidnud tema poolele isegi kui mul on olnud sõpru kellele ta ei meeldi olen alati tema valinud. Ja nüüd näen et mul ei jää muud üle kui leppida olukorraga ja seda ma ka teen. Lihtsalt vajan taas aega.
Ma ei oleks uskunud iial et miski võib ka nii kaitstult haiget teha . Kuid öeldakse et kõige valusamad hoobid annavad meile ikka inimesed kellelt seda iial poleks  oodanud ja paraku need inimesed on olnud meile just need kõige kallimad.
Arvasin et olen asendamatu, kuid kui tekib hetk kui näen et neid asju mis tegime koos tehakse teistega sisi mõistsingi et tõsi ta on asendamatuid inimesi pole olemas ja eks ma pean õppima ka nii elama.
Kõik Ma ei suuda rohkem kirjutada sellest.

Mälestus on ka eriline asi.

25 H

Mõnikord öösiti, lonkides lossimägedes, vaadates taevas siravaid tähti, ma tean kui valus on tõde haavatud tunnetele. Kui toorelt kõlavad süüdistused, milles ei olegi süüd ja kui pilkasest pimedusest kostub  mu sumbunud karjatus. Ma põrkun hirmunult tagasi... Pikemalt mõtlemata torman vastassuunas teadmata kuhu, valimata teed -jooksen kuni pisarad voolavad üle põse, endal hing nööriga kaelas. Äkki seisan sillal, julgemata sellest üle minna, julgemata tagasi vaadata ning pisarad jooksevad mööda mu põski taas alla. Langen jõuetult istuli lumme.. Teadmine et vahest ma oleksin saanud midagi teisiti teha, rõhub mind. Tungib läbi mu igast naharakust, murrab endale teed südamesse. Ja juba ma soovin üldse mitte midagi tunda selle asemel  Ma ehamatan ennast kui vaid hääletu sosin üle mu huulte, mida keegi ei kuule, ütleb: "Ma igatsen Sind Ikkagi"

24 h katus 2ra olnud

Ma ei taha olla kiviks su jalge ees, mida märkad vaid siis kui segan su teel. Ma ei taha olla su  tühjade tundide ajaviiteks, kes meenub vaid siis kui pole mitte midagi paremat teha.  Anna andeks aga ma ei oska unustada erilisi inimesi ! I Miss You !