25 H

Mõnikord öösiti, lonkides lossimägedes, vaadates taevas siravaid tähti, ma tean kui valus on tõde haavatud tunnetele. Kui toorelt kõlavad süüdistused, milles ei olegi süüd ja kui pilkasest pimedusest kostub  mu sumbunud karjatus. Ma põrkun hirmunult tagasi... Pikemalt mõtlemata torman vastassuunas teadmata kuhu, valimata teed -jooksen kuni pisarad voolavad üle põse, endal hing nööriga kaelas. Äkki seisan sillal, julgemata sellest üle minna, julgemata tagasi vaadata ning pisarad jooksevad mööda mu põski taas alla. Langen jõuetult istuli lumme.. Teadmine et vahest ma oleksin saanud midagi teisiti teha, rõhub mind. Tungib läbi mu igast naharakust, murrab endale teed südamesse. Ja juba ma soovin üldse mitte midagi tunda selle asemel  Ma ehamatan ennast kui vaid hääletu sosin üle mu huulte, mida keegi ei kuule, ütleb: "Ma igatsen Sind Ikkagi"