Aasta lõpp on aeg, mil mõtled rohkem ajale tagasi. Kõik on hoopis teistmoodi, kui oli eelmine aasta eksole. Ja ammugi pole enam kõik nii nagu oli veel rohkem aega tagasi. Tulevad meelde huvitavad ja rõõmsad seigad minevikust. Vahepeal tekib nostalgia, igatsus mingi tunde või hetke vastu ja see tunne on seletamatult tugev.
Ma olen mõelnud enda mineviku-kallitest inimestest. Enamustega tõden siiski, et tänane reaalsus pole enam kaugeltki see mis siis mineviku hetked olid. Väärtushinnangud on muutunud, elud on muutunud, maailm meie ümber on muutunud. Tundub ehk kohati kurb ja mõtlemapanev.
Märkamatult pole ma enam ise ka see kes olin aasta tagasi. Aeg on kadunud käest. Nii palju on tegemata jäänud, meeletu kui palju olen unustanud, näiteks nii palju on veel inimesi kellele oleks võinud tähelepanu pöörata kuid nüüd on aeg kuidagi otsas. Mu elu on nüüd teistsugune ja kauge nendega võrreldes. Kuid kõik näevad vaid mu naerust nägu ja nii ongi parem.
No comments:
Post a Comment