25 H

Mõnikord öösiti, lonkides lossimägedes, vaadates taevas siravaid tähti, ma tean kui valus on tõde haavatud tunnetele. Kui toorelt kõlavad süüdistused, milles ei olegi süüd ja kui pilkasest pimedusest kostub  mu sumbunud karjatus. Ma põrkun hirmunult tagasi... Pikemalt mõtlemata torman vastassuunas teadmata kuhu, valimata teed -jooksen kuni pisarad voolavad üle põse, endal hing nööriga kaelas. Äkki seisan sillal, julgemata sellest üle minna, julgemata tagasi vaadata ning pisarad jooksevad mööda mu põski taas alla. Langen jõuetult istuli lumme.. Teadmine et vahest ma oleksin saanud midagi teisiti teha, rõhub mind. Tungib läbi mu igast naharakust, murrab endale teed südamesse. Ja juba ma soovin üldse mitte midagi tunda selle asemel  Ma ehamatan ennast kui vaid hääletu sosin üle mu huulte, mida keegi ei kuule, ütleb: "Ma igatsen Sind Ikkagi"

24 h katus 2ra olnud

Ma ei taha olla kiviks su jalge ees, mida märkad vaid siis kui segan su teel. Ma ei taha olla su  tühjade tundide ajaviiteks, kes meenub vaid siis kui pole mitte midagi paremat teha.  Anna andeks aga ma ei oska unustada erilisi inimesi ! I Miss You !

Kuidas ma ikka veel suudan naeratada

Need armsad siirad hetked ja väiksed rõõmustavad pisiasjad, hoiavad mind rajal – Minu enda rajal, mida ma ise loon, ajades omi asju, neid mida ma ise valinud olen, mis mind köidavad.

See aasta on olnud karm, kohati tundub, et isegi ebaõiglane. Aga näed, kalendris tiksub kohe viimane kuu, sellest aastast. Ja siin me oleme täna, me oleme kõigega hakkama saanud, mida elu meie teele toonud on. Jah ,, kaikaid kodaratesse ´´ on tulnud kõik võimalikest ja ka võimatutest kohadest, kuid siia hetke oleme me jõudnud, täna ja praegu. Ja kõik ei olegi sugugi halb. Ma ei oskaks ehk mõista nii hästi elu ja inimesi enda ümber, kui seda kõike minuga juhtunud ei oleks.  Nagu öeldakse, mõnikord sa võidad ja mõnikord sa saad õppetunni.

Tõsi küll, mõni kogemus on tohutult valu endaga kaasa toonud, et ka aja möödudes, ei suuda sa sellele mõelda, ilma et valus jõnks südame alt läbi ei käiks. Eriti karm tundub, kui see kõik sulle ennast ise meelde tuletab – leiad, mälestuste hõlma kadunud pildi..  Satuvad ette kirjaread, mida ammu enam oodata ei julge. – Ühtäkki tunned kuidas maailm su ümber seisma jääb, praegune reaalsus kaob kaugustesse ja su minevik viskub mälupiltidena su ette, vererõhk tõuseb ja käed värisevad… Raputad pead ja teadvustad endale, et see ei olnud sulle hea, täna ma olen piisavalt tark, et enam ma sellesse ennast ei mässi. 

Lähed kööki, paned kohvi hakkama ja vaatad aknast kohevat lumevatti, veendumaks et oled tagasi tänases reaalsuses. Hinge jääb siiski rahutult rahulolev tunne.