Milline ilus ...

... hommik ... Ulalallallllaaallaaa
Polegi halb olla. Lihtsalt nagu, mingi kahetsus hinges, milleks need paar lauset tema postkasti :D
Suhteliselt halvasti ütlesin ka ju aga no seda ma küll nüüd ju kahetsema ei pea. See oli ju minu arvamus aga ega talle seda küll avaldama poleks pidanud. On asju mida teen t2is peaga ja loogiliselt võttes ei taju seda siis kui palju hommikul ma kahetseda võin. Samas ma ei taha ju selline õelus olla. Aga nii naljakas kui see ka ei ole siis inimesed mõistavad mind. Ei mingit BIG LOVI aga ikkagi  seda polegi vaja, et joogise peaga paar head lauset v2lja endast kirjutada.
Eilne blogi on küll suhteliselt loetamatu. Mm r22gin ikka sellest öisest blogist. V2ga terav.
Eilne möll kestis hommikuni. Kruiisisime ringi hankisime mitu viina kuskilt ja t2ismöll k2is.
Me oleme head laululinnud. Koju jõudes olin ikka jumala pilbas ja ise jumala uhke selle üle. Vahel võib. Minul vähemalt ei hakka see muud elu segama. Jan mängis elu kosjamoori ja tahtis mulle ühte kutti pähe m22rida aga no hallooo mulle ei ole vaja sebida kutti kui ma tahan sebin ise. Seega ööbisin siiski kodus. Õnneks kindlasti. Samas ma tean, et ma ei olegi äraräägitav inimene kui ma ikka ei taha siis ma ei tahagi vähemalt mitte selle inimesega.
T2na siis tuleb omamoodi päev. Pojaga kodus. Mõnus olla. Olen ikka päris rahul sellega mis mul kõik on. Ma ei tunnegi ju millestki puudust enam. Mul on kõik. Ja olen õnnelik ja uhke enda üle et nii kaugele jõudsin ainult 4 kuuga. Ma teen küll vigu ja olen üel ja nii edasi aga no mu sõbrad teavad et see kõik on v22rt välja kannatamist sest sõbrana olen ma hea. Liigagi hea. Samas on eksimine inimlik. Ka mina eksin ja päris tihti. Aga ma ka mõistan, et alkohoolikuga või alkohoolikuna mina elada ei taha. Minu ettekujutus edasisest elus on ikka kõvasti latte kõrgemal. Soolas Reisid erinevatesse ilusatesse riikidesse. See elu ongi ainult nii elamist väärt ja tead hakkan juba ära unustama kuidas varem üldse elada oskasin. Jakuidas maikkagi nii loll olin ja selliseid mehi tahtsin kes midagi väärt ju polnud. Nad lihtsalt pidasid end kellegiks ja kunagi olid ehk isegi minu jaoks nad keegid.
Kord tahan näha seda pilku millest ma mõistaks nagunii kõike. Usun et kunagi tuleb see kord ja ma ei otsi seda pilku ega olukorda, see tuleb nagunii. Ma ei pea ennast ei võitjaks ega kaotajaks, kuid rahuldun vastusega,  et nii on parem. See on meibi ainuke täene lause kõigi nende miljonite valede keskel. Kord ütlesid et rikud mu elu ära ... Tõsi seda sa just tegidki ... õnneks mitte kauaks :)  Üks suur valede hunnik.. Üks vale teise otsa vaid ... Türa milline elu :D


Tänud kõigile asjaosalistele ... Te olete mind kasvatanud tugevaks... Ja kõvasti Targemaks teinud...
Ja ülekõige tänan oma venda ja ema kellele mu eelmine elu ei meeldinud nagunii .  :D

Juua t2is...

... peaga .. Lysette mina ja Jann ja elu ongi iluus .... Isegi nemad mõistavad mu maltsa arvamust :)  I like it ...
 Elu on ilusss... Ja mida jooki rihkem seda ilusaammm
Tegelt t2is peaga ei tohikski blogi kirjutada aga juhtub ikka ... nii et nüüd siis peale paari cuba libre kokteili ja aramist on meil viin k2sill ... ja ma olen õnnelik ...
 Faakkk .. Armastan elu ja kõike sellle ümber olevat ... Sa olid mu elu .. aga faak nüüd oled mu jaoks null koht ... Eniveii mees :D Irww ,.. Nii palju neid mehi siin aga faak vaatab is saab :D Liiga armass ... Ma olen keegi just siis kui tahan ... :P

I love ypou LYsette and Janek Luvvv yeaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah

Haiged Emotsioonid :D

...olen pikalt põgenenud kõiksugu asjade eest. Mu eest varjatakse asju, samas teisest küljest tuuakse kandikul ette. Miks varjata eksi eest seda, et oled uuega koos. Ehk olengi liiga tundlik jne. kuid minu jaoks on ka vaikimine valetamine. Samas ei tohiks ma absull sellest hoolida ja ehk ei hooli ka tema minu arvamusest. Samas tunnen nagu solvunud tunnet ja ehk isegi soovin pisara poetada ilusamatele aegadele. Ma pole kade,  ma tean, et ma ei taha ja ehk isegi ei saa iial midagi sellist tunda. Samas olen õnnelik kui keegi suudab teha tema õnnelikumaks kui mina seda teha proovisin.
Kas Ma tõesti olen juba ammu unustatud ja ehk kasutaski ta vaid mind ära. Ma ootan, et mu sees tekiks viha. Et ma ei tahaks mõelda neile asjadele. Mäletan kuhu viimane kord jõudsin. Miks ma eile selle karbi avasin. Milleks? Ma lihtsalt tegin näo, et mind ei huvitanud see sõrmus. Ma tahtsin seda nii väga proovida aga ma ei tee seda. EI TEE.
 Ma ehk tahaks kõik need asjad postiga minema saata. Kõik sinna kust nad tulnud on. Mul ei ole ju neid vaja ei praegu ega ka tulevikus mitte. Halvad mälestused vaid.
Mis minuga toimub. Ma tean et olen kõigest sellest nagunii ise  loobunud juba. Ma tean, et sellel siin  ei ole ka nagu mingit mõtet. Ja ma tean, et ei taha oma vana elu tagasi, kuid ma ikka ei saa aru miks mind see kõik Häirima korraga hakkas. Meeletu peavalu. Kõik need jutud mis korraga tulid. See pole ju minu asi. Igaüks teab ise mis teeb ja kuidas millegisse kellegisse suhtub. Mina suhtun asjasse nii ja tema ehk hoopis teisiti ja no sinna ei saa küll keegi midagi teha. Kui tema ei hoolinud on see tema asi ja tal peaks häbi olema. Ja kui temal on pohhui siis on minul ammugi ju. Sest tema ju oli see kes mu unustas siis kui ehk teda vajasin . Halloo ta on ju tmõtetu elukas nagu kunagi Gessuga jutuks tuli :D Korraga tekkis soov sellest ajast üht laualu kuulata aga ma isegi ei mäelta selle loo nime. Oli vist et keegi ootab sind.  Appi !!!!!!( Väkk ei kuula ka )
Unusta ära ... Tahan karjuda endale.
Ehk leidiski selle õige armastuse. Ma lihtsalt pean olema õnnelik ju selle üle. Ja eks olengi. Lihtsalt olen uhke, et minul on vähemalt ikka veel tunne et" ma ei tahagi kedagi enam." Just nii nagu ta ise kunagi ütles, õnneks või siis kahjuks aga mina suutsin seda kauem t2ita kui tema.
Milleks talle üldse nii suur koht mu blogis, hallooooo ta pole mind väärt. Ja samas õelusega loodan et ta toda uut laseb samamoodi üle. Ahh milleks halba soovida. Pigem võiks ju midagi head soovida ... aga praeguste emotsioonide juures ei ole see võimalik . Vähemalt on mul hea meel, et ta on temavanune ja et mu  meelest kole ka :D
Õelus :)

Ma ometi pole armukade aga mingi imelik õelus on sees.

Tema eluga võrreldes on minu elu ju lill. Ma olen ju juba seal ämbris korduvalt ära käinud. Nüüd elan väga head elu. Remonditud korter, sügisest kool jne. Liiga hea. Ja kui asjad oleks teisiti siis siiamaani oleks ma seal samas urkas kus kõik Teised selle asjaosalised ikka veel on. Ei seda ma ei sooviks. Seega on õige valik ikka elada oma elu ja lasta teistel ka elada. Laigiks ta uut suhet aga raaaiisk ei saagi :D

Suudan end oma jutuga naerma ajada. Mida siis soovida
Happy end või midagi :D või siis happy forever :D
Igatahes Elu On Ilus :)

Urr ...

... nüüd tunne küll end nagu mingi valu perverdi küüsis. Paar mõtet on kes see olla võib aga selles ma päris kindel olla ei saa. Igatahes nii haige tekstiga inimesi on mu tutvusringkonnas õnneks vähe ja kui päris aus nüüd olla siis no need haiged kommentaarid isegi ei huvita mind ... Kuigi sorry ühe kustutasin kogematta ära :D Kes iganes Sa ka oled, Lase aga edasi kui see Sulle mingit haiglast Rahuldust pakub :)

Lihtsalt olen see, kes olen Tahate või Ei. Ei huvita :D

Ma võin olla ...

... võin olla väga hea ja ka v2ga halb. Võin olla hea nendega kes mind austavad ja väga halb nendega keda ma ei usalda. Ma ei mõista inimesi kes suure suuga lubavad jah ma teen nii jah ma teen. Ja siis lasevad üle, mitte ainult mind vaid ka kõiki teisi. Kas need inimesed tõesti ei mõista, et kõik see sitt mis sa teistele teed tuleb kord endale täpselt samamoodi tagasi.
Nii mõnigi on küsinud minult, miks ma tahan nüüd siis vaba olla. Kuidas ma lihtsalt suudan.
Ega ma vahel nagu ei suudakski. Kuid nii väldin pettumist inimestes kellest tõeliselt hoolin. Iga mu mees peaks leppima olema mu elus neljandal kohal. Esimesel on mu poja, teisel ema ja kolmandal mu parim sõbranna. Neljas koht kuulub praegult ei kellegile. Muidugi on mu elus neljanda koha kandidaate aga asja juures on nii mõnigi aga. Minul on kindlad prioriteedid milline peab mees olema. Kui ta neisse ei mahu pole lihtsalt midagi teha. Tuleb lihtsalt loobuda. Muidugi me kõik eksime ja paljusi asju olen isegi mina võimeline andestama, kuid selleks peaks ikka parasjagu vaeva ka nägema. Andestamiseks pean nägema et inimene tõsiselt kahetseb et nii läks jne.
Minuga ei mängita. Ja seda võiks siiski austada. Kui ma midagi ütlen siis tahan et nii ka oleks. Samas minu nõudmised pole utoopilised. Neid suudaks igaüks täita, kes tõeliselt hoolib. Ka mina olen just nii käitunud inimestega, kes on mulle midagi tähendanud.
Kunagi sai Kellu poolt öeldud: " Jah , Võimegi olla Sarvedega inglid!"
Raamatud, ei valita kaante järgi. Esmapilgul nähakse minus hoopis midagi muud. Võin näida küll hea, kuid vaid senikaua kui mind austatakse.

Unustasin lisada...

... MA VIHKAN REETUREID!!! JA KUI SA KAS VÕI ÜHTE OMALUBADUSTEST EI TÄITNUD NÄITAB SEE SEDA ET SA EI HOOLI MINUST PIISAVALT!!!

VEEL ENAM KUI SA EI SAA ARUGI ET MIDAGI VALESTI TEINUID OLED.
VABANDA ENNE KUI HILJA, SEST AEG TIKSUB.

Ma tahan Vihata

Tahan Lihtsalt. Ma tahan nii palju vihata. Tahaks vihata kõiki kes mulle haiget on teinud. Isegi neid kes isegi ei tea mis nad teinud on. Vihkamise ja vihkamise vahe oleks lihtsalt selles, et ühtesi vihkaks selle pärast et neist hoolisin ja teisi sellepärast et keegi minu väga lähedane hoolis neist.
Ma olen loobunud armastamisest, kuid see ei t2henda veel seda et ma haiget ei saaks. Ma suudan hoolida ja sellest piisabki.
Minus on isekus omal kohal. Hoian seda mis mul on ja nii nagu ikka seda elu hinnaga. Ma ei olegi selline nagu teised ja kui aus olla ega ei taha ju ka olla. Ma ei tahagi olla lihtne ja läbinähtav, keerukus teebki minu teistsuguseks.
 Kunagi ma oskasin armastada. Nüüd tean vaid mis tähendab igatsus armastuse vastu. Täna ma nutan. Ma igatsen ja samas vihkan armastust. Ma tunnen meeletut üksindust. Igatsen filmiõhtuid kellegi kaisus. Ma igatsen seda tunnet, et olla kellegi jaoks keegi nii oluline. Kuid kas saab igatseda asja mida sa ise enesest kogenudki pole. Tahaks olla number üks lihtsalt.
Ma ei taha takistada kedagi muud oma elu elamast aga tahaks olla osa kellegi igast päevast. Kuid räägin siinkohal endale vastu. Ma ju keeldun armastamast.
On Olnud aegu kui ei suutnud vältida armumist ja andsin endast kõik et olla ingel. Kuid see mviis mu veel hullemasse olukorda. Andsin kõik, ostsin sõpruse ja ka tunded enda vastu oma tegudega. Muidugi olen ma ka eksinud rängalt jne. Aga eks sellest õppimine ongi mind selliseks teinud nagu olen.
Osad hetked said mulle alles nüüd selgeks. Jaanipäev muutis nii suure osa mu mõttemaailmast. Mõistsin palju asju hoopis teisiti, nüüd tean et ka kadedusest võib vihata tahta. Olengi isekas ja õel ja halb just siis kui ma tunne et ma olen liiga nõrk ja ma ei taha et keegi sellest teax. Ju mulle tehti haiget. Kui palju ma ka ei tahaks ei suuda ma nii pohhuist  olla et mulle poleks üldse võimalik haiget teha. Eile suutsin selle üle naerda ja öelda et käigu siis perse, ega mul ka teda siis vaja ei ole kui ta minust ei hooli piisavalt. Täna aga tuli lihtsalt üks laul ja hakkasin nutma. Lambist suht. Ja korraga mõistsin et see teeb mulle nii haiget et ma tahan vihata lausa.
Suht segased lood minuga.
Muidugi on kahtlane tunne kuulda et sind on unustatud ja et need käed mis varem sind hoidsid hoiavad nüüd kedagi uut. Kedagi ju siis paremat kui mina. Ma ei looda ega ei tahagi neid aegu tagasi. Aga ma ei suuda ka leppida teadmisega et olin nii halb. Samas ma tahan et mul oleks ükskõik . Mäletan iga suhte mu viimast soovi. Palun saa õnnelikuks, kui mitte minuga siis kellegi teisega. Siis vähemalt tean et mu valust on kasu ja see et mina kaotasin teeb kellegi õnnelikuks. Kellegi kellest ehk hoolisin nii palju.
Vahel kahetsen et pole õigel ajal julgenud olla mina ise. Pole julgenud tundeid väljendada vaid pigem olen neid varjanud elu hinnaga. Samas ma ei saa öelda et see vale oleks olnud,. Vahel peabki oskama loobuda ja alla suruda asjad mis tunduvad lootusetud...

See et ma ehk kahetsengi, see ei tähenda veel seda et ma midagi selle teadmisega muudan.

Elu läheb sama moodi edasi. Ma ei taha midagi enam alustada, pigem lasen kõigel lihtsalt minna.
Ma usun siianii, et neil kes minust on eemal ongi minuta parem.

Jaanidele sõit :)

Kõik on raskem kui ma arvatagi oskasin. Enneolematult raske. Asi milles pidasin end üsna heaks on üks t2ielik enese petmine. Ma pole pooltki nii tugev kui ma arvasin. Kõik on palju keerulisem. Miski polegi lihtsalt must või valge, need erinevad v2rvid teevadki asja hoopis millekski muuks.
Varem pidasin ennast justkui võitjaks ikkagi aga nüüd olen leppinud ka kaotaja rolliga. Mul oli palju kaotada ja kaotasin. Kas igaveseks seda ei tea. Ma igatasen seda aega ja seda hõivatud vabadust.
Varem ma nagu tundsin, et ta mõistab mulle otsa vaadates kõike mida tunnen, nüüd ma enam selles kindel ei ole. Ehk mõtleb tema sama. Ehk ka mitte. Appi ma ei saa ise ka aru mis öelda tahan, taas vist see, et ma pole pooltki see õnnelik tüdruk kelleks mind peetakse. Minu sees keevad miljonid tunded nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ma ei taha selline olla aga ometigi olen seda sellegi poolest sest mulle meeldib tugev n2ida.
See sobib siia mu arvates:

Sa tahad neid näha.Sa räägid,naerad,kõik on tore.Sa ei oskagi nagu midagi muud tahta.Sa ei oska midagi muud oodata ja sa ei tahagi,et midagi muutuks.Sest nii on hea.
Ja siis tuleb see keegi. Keegi,keda sa ei osanud oodatagi.Ta tuleb su ellu ja lihtsalt keerab seal kõik pahupidi. Alguses sa ei sa sellest arugi,aga alles hiljem taipad,mida ta teinud on. Ta on kõike muutnud,kõike! Lõpuks sa ei taha enam kedagi näha,sa ei taha enam naerda.Sa elad oma hallis maailmas,kus ei ole midagi head. Võibolla mõtted inimestest,kes sul siiski veel meeles püsivad.Sa muutud ükskõikseks kõige suhtes.Sa tunned,et sul pole sõpru,sest nad vajavad sind ainult siis,kui oled rõõmus ja valmis neid lõbustama.Ja siis sa hakkad nutma,hüsteeriliselt nutma.Sest sa ei talu seda enam,kõik läheb liiga raskeks.Sa tahaksid lihtsalt üksi olla,eemal kõigest ja kõigist.Aga keegi ei mõista sind.Sa lihtsalt üritad olla ja mõelda,et kõik saab korda.Kuigi tegelikult on kõik laiali ja katki..sa oled seest puruks kistud ja sa ei jõua enam..

Teadmatu teadmatus

Pole pikka aega kirjutada jõudnud. Liiga palju tegemist jälle. Poja issi juures ja emmel vabadus. Nii mõnus terve 1 n2dal ise endale. Teen just asju mida teha tahan. Miski ei takista. 

Olen jõudnud juba nii palju. Igatahes Tequilat ma enam pikka aega juua ei taha. 2 päeva pohmelli ja kõik on öeldud :) Samas selliseid õhtuid võiks küll rohkem olla. Mõnus seltskond, hästi palju sõnu sai öeldud mida varem polnud vist võimalust öelda. Nii kiirelt muutub elu. Õnneks jäid ja jäävadki kõik need mälestused. 

Teatud laulud meenutavad kõike seda.

Ma olen nagu meri - vaikne, kuid tormine. Samas tunnen end kui tuul - tühi ja täis rääkimata asju. Kuid sellegipoolest säran ma päike pärast kõike seda, mida ma läbi elanud olen ja ometigi  üdini heade inimeste silmadest peegeldub põhjatut kurbust kuid seda vaid nendele kes neid Tunnevad mitte ei tea lihtsalt.

Tark naine ei ütle mehele iialgi ära. Ta korraldab nii, et mees ise enam ei taha.

Ma ei räägi enam tundega, et sulle selgeks teha. Sa lihtsalt püüad kinni mu pilgu ja hetkega on sulle kõik selge. Need silmad ei suuda enam iial varjata seda tunnet ja neid emotsioone, mis mu sees end peidavad. Need silmad räägivad ise sulle kõik. Aga vaid sulle, ainult sulle ja nii ongi õige!

Leia poiss, kes ütleb sulle"sa oled kuum", et "sa oled ilus", kes helistab sulle tagasi kui sa oled temaga aega viitnud,kes püsib ärkvel vaid sellepärast, et näha kuidas sa magad. Oota poissi, kes suudleb sind laubale, kes pidevalt meenutab sulle, kui palju sa talle tähendad ja kui õnnelik ta on, kuna tal oled sina! Oota seda üht, kes pöördub oma sõprade poole ja ütle "see on TEMA!"

Veeklaas, aga vett pole sees. Ilusad sõnad, aga pole südamest. Sõnad ongi nagu veeklaas, kui nad pole hingest, siis nad on lihtsalt tühjad paljad sõnad. Elades hetkes ja tehes kõike südamega on elu hoopis teine - kvaliteetne ja imeline. Pole esmaspäevast pühapäevani kestvat nädalat. Esmaspäeva, mis algaks sellega, et tuleks juba reede ning pühapäeva, mis lõppeks sellega, et homme on jälle esmaspäev. Kui teha ainult seda, mida süda ütleb, siis on ainult SEE hetk ja miski muu ei loe. See ei tähenda seda, et tulevikust oleks ükskõik. Nii kuidas teed ühte asja, teed kõike muud. Oma südant järgides ja ennast täielikult praegusele pühendades pole tuleviku pärast üldse vaja muretseda. Uksed hakkava lihtsalt iseenesest avanema. Üks ilus asi viib teise veel ilusama asjani. Preagu ongi maailma kõige parem aeg. Preagu. Mõned inimesed jäävad vanaks, teised kasvavad suureks. Need, kes ütlevad, et nad juba kõike teavad jäävad vanaks. Kui paljud meist tegelikult mõtlevad? Mu blogi tasut on valge ja kirja värv on must - laenatud mõtted. See, mis tuleb hingest, on enda oma. Kõik me otsime vastuseid väljast, näeme selle nimel nii suurt vaeva. Tegelikult on kõik vastused meil juba olemas, aga neid mujalt otsides, minevikus elades ning tuleviku pärast muretsedes ei näe me kunagi sellesse hetkesse ega endasse. Jep, alati otsime väljast ja unustame oma nina alla üldse vaatamata. Pole vaja karta hetkes olemist ning selle vältimiseks tühje sõnu raisata. Üks ilus sõnadeta hetk on palju enam kui mitu ning sõnadega, milles midagi ei ole. Mis teed teistele, teed iseendale ning seda, mida teed endale, teed kõigile. Kui üks piisk sajab ookenisse, siis see ei kao, vaid saab osaks sellest suurest, aga jääb ikka selleks väikseks piisaks. Kuulates oma südant ning nii oma teed jälgides teeme head nii endale kui ka kõigile teistele. Hirm, ahnus, kurjus ja süütunne ei vii kuskile, aga nende ees tulevikku või minevikku ära joostes jäävad nad ju kuskile ikka. Õnneks võidab hea alati. Elu on tegelikult ainult ilus ja positiivne, pärast seda on selgus
Kui paljud meist lohistavad nähtamatute kottidena kaasas oma minevikku! Truult veame kaasas pettumusi, solvumist, kättemaksuiha. Piisab vaid meenutusest, kui süttime taas kui kustunud tõrvikud. Viha võib põleda meie alateadvuseski ereda ja jõulise leegina. Miks me ometi ei suuda andestada? Teistele, endale? On see üldse alati üldse võimalik? Mis see meile annab?

Mõte

Nii palju kasutatakse ebavajalikke sõnu, kirjeldamaks nõnda elementaarseid mõtteid ja tundeid. Ma ei tea, kas kedagi teeb õnnelikuks iga päev õige ja vale, halva ja hea, võrdsuse ja ebavõrdsuse, armastuse, vihkamise, andestamise, leppimise defineerimiseks tuhandeid sõnu ritta seada? Kas läbikirjutamine annab mõtetele raamid, paberi, värvi? Kas polegi toredam, kui need sõnad,mõisted, kuskil õhus hõljuvad ja lihtsalt on? Miks piiritleda midagi, mis homme juba ära libisemas on. Me muutume. Me pole enam kunagi need samad mõtted ja tunded, mis me oleme mõnel dateeritaval hetke. Ja nii lihtsalt ongi…

Aeg

Aeg on nii üüratu mõiste. Mul puudub aeg. Aeg Kirjutamiseks.
Kodus käib ikka veel kõva remont. Täna olen hommikust õhtuni tapeeti kakkunud. Õnneks sai selle tööga ühelepoole ka. Eluolu on praegu küll mitte elamisväärne, kuid vaid ju seniajani kuni remont valmis saab. Siis ju kodu palju ilusam jälle. Täna valisin tapeedid juba ära. Nii palju häid ideid.
Igatahes magamistuba tuleb selline laimi roheline. Minumeelest selline väga ilus värv. Ma nii ootan juba kuna remont valmis on.
Homme on tööpäev ka. Juhhei mingisugunegi töö.
Igatahes olen taas surmväsinud kuid siiski õnnelik eduka päeva üle. Seega varsti naeratus näol uinun. Üksinda. Kuid siiski õnnelik, selle üle mis mul on.

Nv Maal

Nv maal siis. Isa tuli ka Soomest. Tõi mu lemmik lagritsaid. Mmmm nämma nämma. Sõime pojaga isuga neid.
Mõnus on vahel olla kohas kus kasvanud, nii palju mälestusi. Nii halbu kui häid. Ma meenutan siiski rohkem häid. Eile võtsime väiksed siidrid sõbranna ja ta mehega. Mõnus õhtu oli. Märkasin enda juures kui paljud asjad siin siiski seonduvad mu minevikuga. Lihtsalt nii palju tuleb juttu aasta tagusest olukorrast ja mälestustest ja inimestet kellest ma väga rääkida ei tahagi. Nii täitsa märkamatult leian end taas neist rääkimast jutu käigus. Kus mis kuna ja kuidas oli. Ma ei räägi halvustava tooniga, märgitakse ära, et räägin naeratus näol ... Vaat mis aeg oli. Ei mingit sellega kaasnevat igatsust või masendust. Oli mis oli ... tuli lihtsalt aeg edasi minna.
Aasta eest tänasel päeval olin kõrvuni armunud. Aasta eest ärkasin sireli lõhna peale. See paneb mind naeratama, kui naiivne ma olin. Naiivselt armunud.
Hetkel väldin igasuguste tunnete tekkimist ju, hoolimata sellest, et aeg ajalt ikka igatsen väga lihtsalt füüsilist lähedust. Kallistusi, pikki jalutuskäike, käest kinni hoidmist, kaisutamisi. Hetkel üritan igast olukorrast leida enda jaoks rahuldust, ilma tunneteta. Endamast ma ei tunne seda rahulolu, mis varem. Ehk ei saagi tunda kuna hoian inimestega tunnete suhtes distantsi. Ma lihtsalt näitan vaid oma pealiskaudset olemust. Ma ei lase neid südame lähedalegi. Ma lihtsalt olen ja ei mõtle kordagi, mis edasi või nii. Ma ei muretse oma tuleviku pärast.

Ma olen oma elule suuna andnud. Uue suuna. See tundub kõvasti õigem kui varem. eks elu õpetas mind, et liiga hea pole ka hea. Inimesed arvustavad sind nagunii, kas selle pärast et sa midagi teed või siis selle pärast et need asjad tegemata jätad, kellegile jääb kõik see nagunii ette. Ma isegi ei taha enam kellegile meeldida, või vähemalt ei pinguta ma selle nimel nii nagu varem. Varem olin valmis enda tundeid alla suruma, et saada midagi mida armastasin. Nüüd olen kui külm metall. Ma olen mina ise, kui ei meeldi kao minema ja kui meeldin no tore siis. Mind ei huvitagi väga mis teised mõtlevad.
Neid, kes mind tõeliselt tunnevad need teavad niigi kes olen ja need kes ei tunne neile pole mõtet ju teeselda midagi või selgitada, nad usuvad nagunii just seda mida ise tahavad. Vahel mõtlen et huvitav, kas need inimesed keda arvasin ennast tundvat, kas need inimesed ususvad ka kõike seda paska mis minust r22gitakse. Kas nad tõesti arvavadki et olen nii halb. Et olengi vaid halba väärt. Kas tõesti need inimesed saavad nii õelad olla... Ma lihtsalt ei suuda neist siianii seda uskuda. Minu mõtteviis lihtsalt ei luba seda. Minu mõtteviis, tõestab mulle selle ära nii, et inimesed võivad olla ülbed. Algul see küll võib ebamugav olla kuid sellega ehk varjavad oma paranemata haavu. Keegi ei saa ju olla nii halb ja mõistamatu.
Mu naiivsus.
 Ehk aga soov mõista seda vikerkaare värvilist maailma. Inimesed ongi minu jaoks kui värvid. Igaüks omamoodi ilus. Lihtsalt maitse asi kellele meeldib ja kellele ei.
Ma kadestan inimesi, kes unustavad nii ruttu. Vahel tahaks ka osata vihata. Vahel tahaks olla mäluaugus, asjadest mis pahatihti meenuvad ikkagi.
Ma armastan kõiki neid hetki, need tegid mind targemaks. Ma kahetsen vaid hetki kui mul oli hirm midagi teha. Oleks võinud jõuda palju rohkem.