Jaanidele sõit :)

Kõik on raskem kui ma arvatagi oskasin. Enneolematult raske. Asi milles pidasin end üsna heaks on üks t2ielik enese petmine. Ma pole pooltki nii tugev kui ma arvasin. Kõik on palju keerulisem. Miski polegi lihtsalt must või valge, need erinevad v2rvid teevadki asja hoopis millekski muuks.
Varem pidasin ennast justkui võitjaks ikkagi aga nüüd olen leppinud ka kaotaja rolliga. Mul oli palju kaotada ja kaotasin. Kas igaveseks seda ei tea. Ma igatasen seda aega ja seda hõivatud vabadust.
Varem ma nagu tundsin, et ta mõistab mulle otsa vaadates kõike mida tunnen, nüüd ma enam selles kindel ei ole. Ehk mõtleb tema sama. Ehk ka mitte. Appi ma ei saa ise ka aru mis öelda tahan, taas vist see, et ma pole pooltki see õnnelik tüdruk kelleks mind peetakse. Minu sees keevad miljonid tunded nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ma ei taha selline olla aga ometigi olen seda sellegi poolest sest mulle meeldib tugev n2ida.
See sobib siia mu arvates:

Sa tahad neid näha.Sa räägid,naerad,kõik on tore.Sa ei oskagi nagu midagi muud tahta.Sa ei oska midagi muud oodata ja sa ei tahagi,et midagi muutuks.Sest nii on hea.
Ja siis tuleb see keegi. Keegi,keda sa ei osanud oodatagi.Ta tuleb su ellu ja lihtsalt keerab seal kõik pahupidi. Alguses sa ei sa sellest arugi,aga alles hiljem taipad,mida ta teinud on. Ta on kõike muutnud,kõike! Lõpuks sa ei taha enam kedagi näha,sa ei taha enam naerda.Sa elad oma hallis maailmas,kus ei ole midagi head. Võibolla mõtted inimestest,kes sul siiski veel meeles püsivad.Sa muutud ükskõikseks kõige suhtes.Sa tunned,et sul pole sõpru,sest nad vajavad sind ainult siis,kui oled rõõmus ja valmis neid lõbustama.Ja siis sa hakkad nutma,hüsteeriliselt nutma.Sest sa ei talu seda enam,kõik läheb liiga raskeks.Sa tahaksid lihtsalt üksi olla,eemal kõigest ja kõigist.Aga keegi ei mõista sind.Sa lihtsalt üritad olla ja mõelda,et kõik saab korda.Kuigi tegelikult on kõik laiali ja katki..sa oled seest puruks kistud ja sa ei jõua enam..