Nv Maal

Nv maal siis. Isa tuli ka Soomest. Tõi mu lemmik lagritsaid. Mmmm nämma nämma. Sõime pojaga isuga neid.
Mõnus on vahel olla kohas kus kasvanud, nii palju mälestusi. Nii halbu kui häid. Ma meenutan siiski rohkem häid. Eile võtsime väiksed siidrid sõbranna ja ta mehega. Mõnus õhtu oli. Märkasin enda juures kui paljud asjad siin siiski seonduvad mu minevikuga. Lihtsalt nii palju tuleb juttu aasta tagusest olukorrast ja mälestustest ja inimestet kellest ma väga rääkida ei tahagi. Nii täitsa märkamatult leian end taas neist rääkimast jutu käigus. Kus mis kuna ja kuidas oli. Ma ei räägi halvustava tooniga, märgitakse ära, et räägin naeratus näol ... Vaat mis aeg oli. Ei mingit sellega kaasnevat igatsust või masendust. Oli mis oli ... tuli lihtsalt aeg edasi minna.
Aasta eest tänasel päeval olin kõrvuni armunud. Aasta eest ärkasin sireli lõhna peale. See paneb mind naeratama, kui naiivne ma olin. Naiivselt armunud.
Hetkel väldin igasuguste tunnete tekkimist ju, hoolimata sellest, et aeg ajalt ikka igatsen väga lihtsalt füüsilist lähedust. Kallistusi, pikki jalutuskäike, käest kinni hoidmist, kaisutamisi. Hetkel üritan igast olukorrast leida enda jaoks rahuldust, ilma tunneteta. Endamast ma ei tunne seda rahulolu, mis varem. Ehk ei saagi tunda kuna hoian inimestega tunnete suhtes distantsi. Ma lihtsalt näitan vaid oma pealiskaudset olemust. Ma ei lase neid südame lähedalegi. Ma lihtsalt olen ja ei mõtle kordagi, mis edasi või nii. Ma ei muretse oma tuleviku pärast.

Ma olen oma elule suuna andnud. Uue suuna. See tundub kõvasti õigem kui varem. eks elu õpetas mind, et liiga hea pole ka hea. Inimesed arvustavad sind nagunii, kas selle pärast et sa midagi teed või siis selle pärast et need asjad tegemata jätad, kellegile jääb kõik see nagunii ette. Ma isegi ei taha enam kellegile meeldida, või vähemalt ei pinguta ma selle nimel nii nagu varem. Varem olin valmis enda tundeid alla suruma, et saada midagi mida armastasin. Nüüd olen kui külm metall. Ma olen mina ise, kui ei meeldi kao minema ja kui meeldin no tore siis. Mind ei huvitagi väga mis teised mõtlevad.
Neid, kes mind tõeliselt tunnevad need teavad niigi kes olen ja need kes ei tunne neile pole mõtet ju teeselda midagi või selgitada, nad usuvad nagunii just seda mida ise tahavad. Vahel mõtlen et huvitav, kas need inimesed keda arvasin ennast tundvat, kas need inimesed ususvad ka kõike seda paska mis minust r22gitakse. Kas nad tõesti arvavadki et olen nii halb. Et olengi vaid halba väärt. Kas tõesti need inimesed saavad nii õelad olla... Ma lihtsalt ei suuda neist siianii seda uskuda. Minu mõtteviis lihtsalt ei luba seda. Minu mõtteviis, tõestab mulle selle ära nii, et inimesed võivad olla ülbed. Algul see küll võib ebamugav olla kuid sellega ehk varjavad oma paranemata haavu. Keegi ei saa ju olla nii halb ja mõistamatu.
Mu naiivsus.
 Ehk aga soov mõista seda vikerkaare värvilist maailma. Inimesed ongi minu jaoks kui värvid. Igaüks omamoodi ilus. Lihtsalt maitse asi kellele meeldib ja kellele ei.
Ma kadestan inimesi, kes unustavad nii ruttu. Vahel tahaks ka osata vihata. Vahel tahaks olla mäluaugus, asjadest mis pahatihti meenuvad ikkagi.
Ma armastan kõiki neid hetki, need tegid mind targemaks. Ma kahetsen vaid hetki kui mul oli hirm midagi teha. Oleks võinud jõuda palju rohkem.