M.O.T.T.

Minda Oligi Tarvis Tõestada :)
Ma olen saavutanud taas ühe eesmärkidest. Lõpuks sain mis tahtsin. Las olla see saladus mis see täpselt oli, kuid ma tõestasin endale et olen selleks siiski veel võimeline. Mul ei olegi vaja, et sellest kõik teaks kuidas lood on vms. Pea asi et mina ja tema seda teame.
Olukord pole enam pooltki nii keeruline kui arvasin. Mul ei ole vaja meest selleks et mul mees oleks vaid ma tahan et mul oleks mees siis kui ma arvan et mul teda vaja võiks olla :) ja nii just ongi ...
Ei ma ei ole armunud... mkmm see on hoopis kuidagi teist moodi... ta on lihtsalt kallis
ja kui mul tekiks nüüd mõni suhe ei tunneks ma et ma olen hõivatud... kuid kas ma siis käituks sama moodi nagu praegu jääb hetkel vastuseta küsimuseks. Kuid arvan, et siis oleks sellisel suhtlemisel lõpp.
Mis teeks üks naine kui teada saab, et ta eks mees teda petnud pole, kuid teeb seda praeguse naisega.
Tekib vaid küsimus kas see saab üldse siis armastus olla.Või on see mingit sorti paljas kiindumus kohusetunne. Väidetavalt pidi see armastus siiski  olema.
 Ma naeran .... Mitte küll nii nagu eile, eile naersin ma kuidagi nii veidralt õnnest :) Kas tõesti ma tundsin end õnnelikuna. Ehk jah , kuna olin saavutanud ühe eesmärgi mille kordaminekusse ma sisimas iial ei uskunud. Kuid kõik on võimalik andke vaid endale aega.  Eile suudeti mind naerma panna kuidas ma ammu ennast naermas ei mäleta.
Minus on hea tunne, ma tunnen endas võimu. Tunnen et olen enda üle nii uhke.
Mind ei häiri teadmine et ta on kellegiga koos täpselt nii kaua kui ma tean et saan sellest hoolimata seda mis tahan. Ja ongi mõlemad rahul kuidagi.
Kõige tähtsam on asja juures see, et ta siiski hoolib, ükskõik kus ta ka ei oleks.

Tühjus...

...on mu hinges. Kui valu ja pisarad on võimalik valada teksti, siis tühjusest ei sünni midagi. On ebamäärane rahulolematus olevaga.
Kui vahepeal tegi igatsus haiget, andis see siiski elusoleku tunde, nüüd tunnen puudust juba igatsusest endast. Täiesti uskumatult olen ma oma romantilised tunded ja emotsioonid nii ära ohjanud-peitnud-varjanud ja alla surunud, et nad tunduvad olevat kadunud olematusse. Ma lihtsalt ei ole endale neid lubada saanud. Kartuses haiget saada. Hirmust teist poolt ahistada.
Kummaline ja ebameeldiv on olla, igatsusega koos on kadunud ka unistused. Unistus õnnelikust ja turvalisest suhtest. Asemele on ilmunud vaid hulk küünilisust.
Vahepeal vaatan endasse ja püüan kaotatut sealt leida. Mis mind siis liigutab – ainuke, milleks tundub mul õigus olevat, on meelehärm kaotatud suhte pärast. Ja ometigi oli see ju nii vale...
Ometi ma leian et nii ongi õigem kuid meelehärm on tekkinud siiski.

Erinev

Kui meil on olemas üks hetk et koos olla, siis olgem koos ja lõbutsegem. Ärgem unustage, et see kord võibki olla kõige viimane. See kord võibki olla kõige lõpp. Kuidas me asju siis tahame mäletada? Muidugi ei saa me elus teha korraga kõike, kuid me saame nautida ükskõik mida tehes maksimumi. Me saame süüa magustoitu enne põhirooga. Me võime seda teha. Kes on kehtestanud reeglid? Keegi kunagi kusagil. Ja kogu maailm sõltub nüüd sellest. "Elu peabki magus olema," ütleb üks mu sõber iga kord kui ta tahab süüa poolt kooki korraga või kui mina arvan maiustus on liialt magus. Miks ta ei peakski magus olema? Aint et meil kõigil on magususe taluvus erinev. Või siis tunnetus. Seetõttu on vaja ka suhetes osadele inimestele rohkem romantikat ja maiust kui teistele. Mõnele ongi vaja vaid paid kord nädalas, teisele aga kaisutust igal hommikul ja õhtul.

Ükshetk ...

Ühel hetkel märkan, et kõik on muutunud. Soovin elult asju, mille saamine ei sõltu lihtsalt Minu tahtmisest, enam ei löö  lihtsalt käega, sest nüüd tean täpselt mida   tahan, vähemalt arvan end teadvat.  Üritan võidelda, kuid avastan, et kõik on lihtsalt kokku varisemas ja ülekohut tundub karjuvalt palju. 

Mina olen see, kes vaatamata kõigele peab olemasolevaga hakkama saama. Tuleb hetk, mil  mõistan, et ükskõik kui väga  ka midagi ei soovi, mõnikord on parim, mis sa teha saad lasta elul ise kõik paika loksutada. Ma võid küll minna ja astuda rongi ette, imelihtne viis probleemide kadumiseks, kuid samas võin  ka astuda sellele rongile ja vaadata kuhu see viib, midagi ju kaotada pole.  Võin ainult leida – iseenda! Õppides rahul olema olemasolevaga ja lakates lootmast, et elu ja inimesed mu  ümber peavad kohanema kõige sellega.

Mul ei ole sinu suhtes enam mingeid, suuri ootusi ja lootusi. Ja mulle meeldib see, sest  nii ma säästan ennast, sellest hinge kriipivast tundest, mis tuleks, kui sa jälle kaod, 

Ole mu elus, kui soovid. Vaatamata  kõigele, sul on mu südames koht, isegi väga eriline.  Aga ma tean, et meie teed pole  kokku ristuvaks määratud.

See kõik oli algusest peale nii keeruline, üksteise järgi tuli lihtsalt märke, et see pole õige ja alati siirusest ei piisa. Siis ma uskusin nagu väike plika, kõik pöördub imeliseks, tuleb vaid kuidagi sellele õigele rajale saada, kuid ei pöördunud miski õigeks.

Ma sain kogeda hoopis, vastupidist ootustele. Kõik lihtsalt juhtus.  Ükshetk sa olid ja siis jälle polnud, kuid sel ajal uskusin ma nii kindlalt paremasse homsesse, koos sinuga. Ja mul olid kõrged ootused, millega ma tegelikult oma elu ise raskeks tegin, sest kui ma kogeda sain, et miski ei lähe mööda lootusete täitumise radapidi, tuli pettumus pettuse otsa.

Lõpuks peale musta tühjust, leppisin ma sellega,  et see pole minu, õnnelikult  lõpuni lugu.  Mul ei kadunud usk, et elu on ilus. Vastupidi ma hakkasin, rohkem selle nimel vaeva nägema, et mu elu kvaliteet sõltuks minust endast, mitte kelleski teise inimese olemasolust.

Võib-olla peabki suhted, mis on määratud lõppema, lahti harutama, mitte puruks rebima, kui see võimalik on. Ma küll ei saa vaid seda soovitada, sest ma pole veel kuskile jõudnud ja ei tea ka kas jõuan.

Ükski varasem kogemus ei ole kunagi üdini halb või hea.

 Kui mul poleks elus läbielatud hetki, mil ma tahaks lihtsalt maa alla vajuda, silmad vees. Peas kumisevad ainult sõnad: Miks, miks, miks, see kõik on nii kuradi ebaõiglane, ma olin ju  ausalt südamest nii hea, kas ma tõesti väärisin seda kõike, mis on palju muud kui õnn.  Vastutasuks saad, vaid mõned ilusad hetked, mis on täpselt piisavad, et seda kõike sul niisama lihtsalt unustada ei oleks võimalik. Ükshetk on elu kui unenäos ja järgmisel lükataks sind kõledasse tühjusesse.  Ja kõik edaspidine on sinu valik, kas vajud pikka pimedusse, või elad end välja, korjad end kokku ja sammud edasi.  – Kui meil selliseid aegu poleks, ei oskaks me mõista, elu,  inimesi enda ümber ja mis peamine iseennast.  Sa saad teada, kui raske koormaga sa  tegelikult oled võimeline hakkama saama ning edaspidi ei lähe sa endast välja iga väiksema keerulise hetke peale.  

Kõik juhtub elus, põhjusega. Mõnikord on seda põhjust äärmiselt raske leida/mõista. Kuid olemas ta on alati. Mõnikord, mõistad sa seda alles aja möödudes ja ta võib avalduda ka testsugusel moel. Põhjus võib olla ainult see, et sind muuta, vastupidavamaks, õpetades sind paremini toime tulema.  Muutes su iseloomu tugevamaks. Ja siis tulebki välja, et iga kogemusega on sul ka teistele endast rohkem anda, tihti võid sa palju anda juba ainuüksi mõne hea elulise nõuandega,  aidates ka kellegil teisel õppida elu paremini mõistma.

Pettumus

Ma ei või Ma ei taha Ma ei Saa...
Ma olen Pettunud
Nii Nii Pettunud
Kuidas saab keegi nii teadmatult nii haiget teha
Ma üritan iga päev Sind oma elust välja süüa lihtsalt
aga üks kõik kui palju ma ka ei üritaks n2ib see võimatu !
Ma tahaks Sind vihata ...

Kuidas Saab Nii Üldse Kuidagi Olla

Kuidas saab olla, et tõde on varjatud isiku poolt, kes peaks olema su elu armastus

Kuidas saab olla, et ma usaldan sind täna ja homme sa reedad ning kasutad mind ära

Kuidas saavad olla tõesed need faktid, mis meenutuvad mulle kurjakuulutavat filmi

Keeruline on elada seda elu, kui ma kõrvad katan kinni ja ei taha uskuda silmi

Kuidas saab olla nii, et armastuse ja viha vahel on nähtamatu piir

Kui kallim täna lausub mulle sõnu, mis südame soojaks teevad,

Siis homme juba põlgab ja käsib mind hoida temast eemal

Kuidas saab olla, et olen täna armastatud, homme süda purustatud, ülehomme unustatud, nädala pärast veel hägune pilt su mälus on kuu aja pärast nagu mind polekski olnd

Kuidas saab olla, et ma enne ei hindand väärtust mis mu juurest tänaseks ära on lendand

Kuidas saab olla, et tõde on ainult valus siis, kui aeg on tiksund nulli, käes on raskeim kriis

Südame ja hinge annaks kallima eest, mida kõike õige armastuse nimel ma teeks, 

aga kuidas saab olla, et võib juhtuda see, kui vastu saad külmad käed ja tühjuse.

Kuidas saab olla. Palun vasta mulle sa, kuid siiski ei suuda ma uskuda

Kuidas saab olla - ja ei talu seda ma, ei ole võimalik elada valuta

Ei, see pole armastus, nagu riimis esimeses kõlas,

vaid elu betoonsein, millele valu on tekitanud mõrad

Mitte ainult pisarad ja valu, vaid arusaamatus ja pettumus, mis vastust kiirelt palub

Ma küsin "kuidas saab olla?" - kõik vaikivad peale tormi, mis äikesest möllab

Äkki see on lagunev sõprus, mida ma piksenooles näen

Äkki see on hoiatus, et liiga kauaks maailma jäänd

Äkki see on kutsung, et tule kallis võta mul käest

Äkki see on hüvastijätt, et ma rohkem sind ei näe

Valelik muie su näol, naiivset teesklust ma jälestan   

Andestan, aga ei unusta, igat detaili ma mäletan

Võin sinuga juua klubis, baaris, kodus pitsid täis ma kallan,kuid ei respekteeri, ei aita, kuid tegelt soovid mulle halba

Asi pole kompromissi leidmises, sind mingil moelgi suunaks

Asi on selles, et sa mitte kunagi - kunagi mind ei kuula

Igaühel on arvamus ja õigus sellele, siis öeldakse sulle "hoia enda teada see"

Siis kuidas saab probleem olla võrdselt lahendatud,kui idee jääb ainult pähe ja on sinna aheldatud

Kuidas saab olla, et vaenlane kallimaks maskeerund

Kuidas saab olla, erinev arusaam asjadest, kuid ühine tee ju

Kuidas saab olla võimalik, et see kõlab su suust 

"näita mu kasumit, tähtis pole muu"

Millestki midagi

Tundub et asi tüürib nii et kirjutan peale nv-si :) Ju siis on rohkem aega :D

Eile jälle pidu siis. Olin " KaineKas".

Mmm algul oli hirm, et nii pole võimalik pidu panna. Mitte sellepärast et olin kaine. Lihtsalt kuidagi võõraks jäänud seltskond ... ja kõik täiesti omas mullis. Muidugi nende olekule oli see vastav. Suhteliselt RÕVE tegelikult aga jah nende elu. Ma lihtsalt võtsin asjast maksimumi ja olen rahul. Kõik see osutus kergemaks kui ma arvasin. Tegin ära ja ei olnud midagi hullu. See ei tähenda veel seda, et ma rahu saaks. Kus sa sellega. Hommikul kui lõpuks mingi 8 ajal magama sain siis unenäod olid jälle jumala segased. unenäod kujutavad midagi väga veidrat endast. Ma ehk peaks midagi ette võtma või ma ei tea kuidagi läbi rääkima. Lõpetamata otsad ehk täiesti sõlme siduma. Kuid see tundub võimatu. See pole see inimene ja samas ehk eilne oli ka selle rahu leidmise jaoks üks väärt samm. Kunagi pean ma ju nendest piinajatest vabanema. Isegi joonud olekus ei tekkinud mul ühtki sellist erilist emotsiooni, et ma oleks tahtnud et midagi oleks teisiti. Mulle meeldis see mis oli ja ma ei vajanud absoluutselt muud. Ja ometigi unenägudes ei saa ma ikka rahu.
Kas tõesti petan ise ennast. Ma ei suudaks seda uskuda. Ja sellistes olukordades oleks võinud ju tekkida mingi emotsioon ja teha mingeid lollusi mida pärast oleks kahetsenud. Aga no ei midagi.
Tänu sellele tunnen ka ennast üsna tugevana, et nagu isegi juues enam ei teki rumalaid mõtteid aga teisest küljest olen ikkagi unenägude pärast mures.
Arvan, et eile suutsin nii endale kui teistele seda tõestada.
Ma ei oskagi nagu öelda kas see häiris mind... Samas ega see vastus polegi oluline.
Homsest olen siis praktikal. suhteliselt kass. Tahaks nii puhata aga aega pole.
Pean niigi ise endaga pidevas arutluses olema. Oootan nii väga seda aega kui olengi saavutanud selle kõik just sellisel kujul nagu soovin. Ehk käitusin ka eile natuke ülbelt aga see ei olnud see ülbus mis tavaliselt enesekaitsena kasutusele võtsin. Lihtsalt järgisin oma reegleid. Ja nüüd olen õnnelik, et mu reeglid toimivad,  mitte ainult teoorias vaid nagu näha oli, ka praktikas. Ülihea tegelikult. Jälle üks samm eesmärgil lähemal.
Endale tuli lihtsalt aega anda. Ma ei ütleks et see siianii käidud tee kerge oli ja ma ei arva et edaspidi nüüd on elu kerge vms. Lihtsalt endaga tegelemine ja ise enda mõistmine, reeglite tegemine ja järgimine viivad eesmärkideni. Iga eesmärk väärib märkimist. Olgu see siis merest või kogu meri.
Ma olen uhke enda elu üle ja kõige selle jama üle ka mis mind selle kogemuseni viinud on. See on ju mind teinud just selleks kes olen.
Reaalselt ei pea ma ennast kellestki paremaks või halvemaks aga mu käitumistel on sügavamad põhjused kui lihtsalt hetke emotsioon. Kui ma haiget saan siis ehk isegi andestan , kindlasti mäletan ja võimalusel maksan kätte. kuigi see pole eesmärk omaette. Kuid vaevalt ma ka võimalust kasutamata jätaks. Ma sooviks ehk isegi, et ma ei tahaks kätte maksta. Üldjuhul ma pole selline eriline kätte maksja. Aga kes teab ehk pole lihtsalt piisavalt head võimalust olnud.
On inimesi kellest hoolin ja neile andestan nagunii igasuguse käitumise, siis on inimesed kellega suhtlen kuid nende heaolu ja arvamus mulle korda ei lähe ja siis on inimesed kelle puhul ma leian et ma ei soovi nendega isegi mitte suhelda sest ma ei leia et see mulle mingit pinget pakuks :)