Ükshetk ...

Ühel hetkel märkan, et kõik on muutunud. Soovin elult asju, mille saamine ei sõltu lihtsalt Minu tahtmisest, enam ei löö  lihtsalt käega, sest nüüd tean täpselt mida   tahan, vähemalt arvan end teadvat.  Üritan võidelda, kuid avastan, et kõik on lihtsalt kokku varisemas ja ülekohut tundub karjuvalt palju. 

Mina olen see, kes vaatamata kõigele peab olemasolevaga hakkama saama. Tuleb hetk, mil  mõistan, et ükskõik kui väga  ka midagi ei soovi, mõnikord on parim, mis sa teha saad lasta elul ise kõik paika loksutada. Ma võid küll minna ja astuda rongi ette, imelihtne viis probleemide kadumiseks, kuid samas võin  ka astuda sellele rongile ja vaadata kuhu see viib, midagi ju kaotada pole.  Võin ainult leida – iseenda! Õppides rahul olema olemasolevaga ja lakates lootmast, et elu ja inimesed mu  ümber peavad kohanema kõige sellega.

Mul ei ole sinu suhtes enam mingeid, suuri ootusi ja lootusi. Ja mulle meeldib see, sest  nii ma säästan ennast, sellest hinge kriipivast tundest, mis tuleks, kui sa jälle kaod, 

Ole mu elus, kui soovid. Vaatamata  kõigele, sul on mu südames koht, isegi väga eriline.  Aga ma tean, et meie teed pole  kokku ristuvaks määratud.

See kõik oli algusest peale nii keeruline, üksteise järgi tuli lihtsalt märke, et see pole õige ja alati siirusest ei piisa. Siis ma uskusin nagu väike plika, kõik pöördub imeliseks, tuleb vaid kuidagi sellele õigele rajale saada, kuid ei pöördunud miski õigeks.

Ma sain kogeda hoopis, vastupidist ootustele. Kõik lihtsalt juhtus.  Ükshetk sa olid ja siis jälle polnud, kuid sel ajal uskusin ma nii kindlalt paremasse homsesse, koos sinuga. Ja mul olid kõrged ootused, millega ma tegelikult oma elu ise raskeks tegin, sest kui ma kogeda sain, et miski ei lähe mööda lootusete täitumise radapidi, tuli pettumus pettuse otsa.

Lõpuks peale musta tühjust, leppisin ma sellega,  et see pole minu, õnnelikult  lõpuni lugu.  Mul ei kadunud usk, et elu on ilus. Vastupidi ma hakkasin, rohkem selle nimel vaeva nägema, et mu elu kvaliteet sõltuks minust endast, mitte kelleski teise inimese olemasolust.

Võib-olla peabki suhted, mis on määratud lõppema, lahti harutama, mitte puruks rebima, kui see võimalik on. Ma küll ei saa vaid seda soovitada, sest ma pole veel kuskile jõudnud ja ei tea ka kas jõuan.

Ükski varasem kogemus ei ole kunagi üdini halb või hea.

 Kui mul poleks elus läbielatud hetki, mil ma tahaks lihtsalt maa alla vajuda, silmad vees. Peas kumisevad ainult sõnad: Miks, miks, miks, see kõik on nii kuradi ebaõiglane, ma olin ju  ausalt südamest nii hea, kas ma tõesti väärisin seda kõike, mis on palju muud kui õnn.  Vastutasuks saad, vaid mõned ilusad hetked, mis on täpselt piisavad, et seda kõike sul niisama lihtsalt unustada ei oleks võimalik. Ükshetk on elu kui unenäos ja järgmisel lükataks sind kõledasse tühjusesse.  Ja kõik edaspidine on sinu valik, kas vajud pikka pimedusse, või elad end välja, korjad end kokku ja sammud edasi.  – Kui meil selliseid aegu poleks, ei oskaks me mõista, elu,  inimesi enda ümber ja mis peamine iseennast.  Sa saad teada, kui raske koormaga sa  tegelikult oled võimeline hakkama saama ning edaspidi ei lähe sa endast välja iga väiksema keerulise hetke peale.  

Kõik juhtub elus, põhjusega. Mõnikord on seda põhjust äärmiselt raske leida/mõista. Kuid olemas ta on alati. Mõnikord, mõistad sa seda alles aja möödudes ja ta võib avalduda ka testsugusel moel. Põhjus võib olla ainult see, et sind muuta, vastupidavamaks, õpetades sind paremini toime tulema.  Muutes su iseloomu tugevamaks. Ja siis tulebki välja, et iga kogemusega on sul ka teistele endast rohkem anda, tihti võid sa palju anda juba ainuüksi mõne hea elulise nõuandega,  aidates ka kellegil teisel õppida elu paremini mõistma.