...on mu hinges. Kui valu ja pisarad on võimalik valada teksti, siis tühjusest ei sünni midagi. On ebamäärane rahulolematus olevaga.
Kui vahepeal tegi igatsus haiget, andis see siiski elusoleku tunde, nüüd tunnen puudust juba igatsusest endast. Täiesti uskumatult olen ma oma romantilised tunded ja emotsioonid nii ära ohjanud-peitnud-varjanud ja alla surunud, et nad tunduvad olevat kadunud olematusse. Ma lihtsalt ei ole endale neid lubada saanud. Kartuses haiget saada. Hirmust teist poolt ahistada.
Kummaline ja ebameeldiv on olla, igatsusega koos on kadunud ka unistused. Unistus õnnelikust ja turvalisest suhtest. Asemele on ilmunud vaid hulk küünilisust.
Vahepeal vaatan endasse ja püüan kaotatut sealt leida. Mis mind siis liigutab – ainuke, milleks tundub mul õigus olevat, on meelehärm kaotatud suhte pärast. Ja ometigi oli see ju nii vale...
Ometi ma leian et nii ongi õigem kuid meelehärm on tekkinud siiski.
No comments:
Post a Comment