Eile oli jälle üks teistsugune päev. Nägin mineviku varje. Nad hoidsid eemale. Nii võõrad ja olimegi t2iesti võõrad. Korra läksin närvi, kuid siis mõistsin ma ei taha enam põgeneda. Mul pole ju midagi karta. Nad pole ju miskit muud kui mälestus. Kõik on nüüd teisiti ju. Ma tundsin vastikust nende vältimistehnika vastu. Ebaviisakus ja üleolevus õhkus neist. Ma ei suutund ehk ükskõikne näida, kuid ma ei ole pettunud endas. Olen leppinud oma minevikuga ja nad on lihtsalt osakesed sellest ja nii jääb. Seda lihtsalt ei muuda miski, nii oli, on ja jääb. Nad polnud iial minu, lasin nad lahti ja andsin aega ... nad ei tulnud enam, unustasid mu täielikult, nad ei tahtnudki midagi teada.
Eile olin üksindagi õnnelik, parem ongi nii kui naudin iga hetke omaette. Elan ise endale ja ise enda jaoks. Kuid need paar pilku väkk... kui nõme olukord see oli. Ma arvasin varem et neid näha oleks hea aga ei see on ülinõme olla tuttav võõras. Ma ehk peaks neid vihkama aga kahjuks ma ei oska. Üritan liialt palju kõike endale põhjendada.
Täna Jälle nii ilus ilm. Nii hea. Päevitama kui kannatab. Ootan Südamest Kedagi Kes pole mind iial alt vedanud. Ta käitub just nii nagu peabki käituma see kes hoolib. Ta ei anna aluseta lubadusi ja antud lubadused täidab, ta ei lase mul lihtsalt endas pettuda. Igatsen.
Suvise Tripi Plaanid kerivad tuure ülesse. Nii palju ideid. Plaanid üldiselt paigas. Juuli teisel või kolmandal nädalal tuleb Meie Naiskade Trip. Pluusidele tuli hea idee. Valged särgid Erkroosa tekstiga: Oleme Turistid Kasutage Juhust!
Ootan seda kvaliteetaega kõige kallimate tibukestega. Nendega võib mul aeg ajalt lahkarvamusi olla kuid kui me kõik korra mõtleme ebamugavale olukorrale mõistame ikkagi teineteist. Eks meil ole kõigil oma põhimõtted ja kuna oleme kõik erinevad siis erimeelsused tekivadki.



 Muaah Ma nüüd Tantsima :) Liiga hea tuju !


Ma ei unusta kedagi, lihtsalt ma olen ootaja tüüpi... Las läheb kui Tahab see ei tähenda et mina ei mäleta.

Esmaspäev`

Eilne blogi kirjutamine jäi vahele kuna arvuti protsessor lõpetas oma töö.
Eilne hommik algas ilusati, võitsin pühaj2rve jaanitulele pileti.
Terve eilse päeva veetsin pojaga rannas... Ülaselg põles täiesti ära. Kuumetab ja valutab senimaani. Pojal eile õnnestus käe sisse saada üle 10-ne suurema ja väiksema pinnu. Öösel unepealt sain alles tal need käe seest ära, kuigi neid üliväikseid ma kõiki k2tte ei saanud.
Eks blogimine jääbki  nüüd siis unarusse kuna endal arvuti kasutamise võimalus puudub hetkel t2ielikult. Ainuke võimalus avalik internet.
Emotsioonid,

Igatsen Sind, kes Sa oled kaugel ja kes Sa arvatavalt ka seda ei loe. Aga ma lihtsalt igatsen..
Kõik head asjad, nagu olekski nii kättesaamatud just sellepärast et nad on head.

Kõike saab mida v2ga tahta ja kui ei saa siis ei tahtnud piisavalt.

Reede*

Jälle üks korralik pidu. Annabelli sünnipäev. Väga mõnus olemine oli. Lõbus korralikult. Kohaks Club Tartu.
Mu tähelebanu on hajunud. Hämming. See õhtu kinkis minusse mingi uue koha. Ehk tekkis see illusioonina- Vaid hetk ja kõik muu jääb samaks. Samas mul on hea meel kui nii armsaid Illusioone on olemas. Ma suutsin olla südamest üllatunud. Alahindasin ennast. See on lihtsalt sära mu silmades. Väikestest asjadest saabki ju elu mõte. Igatsesin midagi sellist. Midagi nii lihtsalt ja ometigi erilist. Ei asi polnud joobe astmes mis elu ilusaks teeks. jõin kodus enne minekut 0,5se siirdi ja siis paar lonksu aramise koksi, edasi jõin ainult vett. Lihtsalt alkohol ei läinud, ju siis ei pidanud.
Igatsen lihtsalt lähedust vist nii meeletult. Inimeste lähedust, tähtsust. Erilise inimese, lähedust. Hoolikat teineteiste hoidmist. Seda vist nimetatakse armumiseks. Tahan olla veelkord selline. Kuid eks armumine ole vist naiivsete tunne. Minus seda enam ei teki päris nii nagu varem kunagi. Ehk väldingi südamega tehtavaid otsuseid ja tundeid. Võtan elu nüüd mõistusega. Nüüd ma lihtsalt hoian inimesi endast eemale. Ma väldin sügavate tunnet tekkimist, et mitte lihtsalt haiget saada. Ma ei lase enam kedagi endale liiga lähedale, hoian lihtsalt neid ohutus kauguses. Elu on mind ehk liiga palju juba räsinud. Olen ehk liiga ettevaatlik. Samas kes ei riski see shampust ei joo. Kuid ma pole vist veel valmis riski võtma. Ehk ma polegi kunagi valmis enam. Ehk jäängi külmunuks lihtsalt.
Muidugi on inimesi kes minus huvi tekitavad aga nüüd on see nii teistmoodi. Kiindumus asjasse nagu puuduks. Ma ei oskagi seda kirjeldada. Kõik on ilus mis toimub ja mul on hea olla aga see pole lihtsalt see enam. Kuid ehk otsingi midagi mida pole olemas. Nii ise endas kui ka teistes. Ehk otsin südames midagi täiuslikku  aga mõistus hoiab mind reaalsuses ja mõistusega tean et täiuslikku suhet pole olemas. Lihtsalt inimene kes vääriks pisaraid ei teeks sulle mitte kunagi haiget. Ta lihtsalt hoiaks Sind.
Nii palju tundeid ja spekulatsioone. Samas ei tea isegi enam kuidas olema või käituma peaks. Ma olen lihtsalt Mina. Just nii halb ja hea nagu ma olen.
Ehk homme, nädala või kuu pärast pole ma enam selline. Kuid see pole mu eesmärk, et muutuda. Lihtsalt elu muudab inimesi. Muudab suhtumist ja naiivsuse taset veres. Elu õpetab meile nii palju. Aga et õppida peamegi vigu tegema, millest õppida. Igas asjas peabki olema tükike halba, et osata hinnata osata head. Täiuslikus ei püsi nagunii...See ongi lihtne illusioon. Me lihtsalt kujutame neid hetki ette just nii nagu tahame, et need oleks.

Ma ei otsi enam õnne. Sellega kaasneb nii palju riske. Olla õnnelik ehk on jah väga hea aga hetk mil leiad end pilvede pealt kukkunud kaevu ei ole enam pooltki nii hea tunne. Vahel ongi ehk vaja põhjas ära käija et osata hinnata seda kõike mis sul veel alles on, ilma illusioonidetta. Mu reaalne elu on pea aegu korras juba. Muidugi on palju asju mida veel tahaks aga eks mul ole veel aega nende saavutamiseks.

Tark on see kes enda laitmist oskab kasutada enda parandamiseks.

Uus päev*

Kogu päev on kulunud koristamisele. Nädal aega pole jõudnud koristada, segadus oli korralik. Nüüd õnneks korras.
 Mõtete koha pealt olen segaduses rohkem kui varem. Ma lihtsalt ei saa ikka veel kõigest aru.
 Kõik on ju mööduv. Mitte miski pole ju igavene. Seda enam tuleks kasutada igat head võimalust kuid, kas endale hunnikute viisi kohustuste habinine on õige. Kui midagi väga tahta tuleb võidelda, võidelda ka siis kui kõik tundub lootusetu. Raskused ju ongi ületamiseks ja olen siiralt tänulik oma mitte sõpradele selle eest, et nad on mu elu raskemaks elanud ja  minust sellise inimese voolinud . Muidugi olen tänulik ka sõpradele, kes on mulle alati toeks olnud.
Kevad- Suvine periood ... Aasta tagasi olin üsna samas olukorras nagu praegu.
Varsti möödub eelmise eluetapi algusest aasta.
Iga suvi on mu elus midagi kapitaalselt muutnud. See suvi saab oleme ääretult erinev kõigist eelmistest ja kindlasti väga erinev eelmisest suvest, mille märkamatult raiskasin lihtsalt ära, mõtetult.

Iial ei saa kedagi muuta, peale ise enda ja oma suhtumise. Ideaali pole olemas ja inimene pole iial kõigega rahul.Kuigi mina tunnen kõige ja kõigi üle rõõmu kes mul veel jäänud on
. Just vead teevadki meid teineteisest erinevateks. Pole õigeid ja valesi puudusi. Kui me kõik oleks ideaalsed oleks elu liiga igav.Puudused teevad meid isiksusteks. Kõik ei sobigi sõpradeks. Polegi võimalik et kõik kõigile meeldiksid. Kadedus ja üleolev tunne, ma ei salli neid üldse inimeste juures. Ma ei arva et sellised oleks mingil määralgi teistest paremad. Pigem varjavad nad oma ülbusega, haiget saanud hinge ja just nii üritan mina neid mõista. Ka mina võin olla kellegi vastu, mingil hetkel ülbe. Ehk varjan ka siis midagi.
 Erineme veel kindlasti oma mõttemaailma poolest. Inimestele meeldivadki erinevad asjad. Kõigil on asjad oma tähtsuse järjekorras. Mõnele on auto tähtsam kui naine, teine annaks kõik vaid armastuse nimel. Pole iial õige tegelikult kellelegile ette heita midagi, mida ta teeb südamega. Südamega tehtud asjad pakuvadki meile suurimat rahuldust. Neid asju teeme lihtsalt, et ennast hästi tunda ja selle tulemust nautida.
Olen kord südamega armastanud, edaspidi soovin siiski mõistusega teha. :)
Samas see oli aeg kui armastasin ennast kõige rohkem tänu sellele millisena sel hetkel end tundsin. Tundsin ennast nii vajalikuna, maailmale. See oli kõigest silmapete. Uskusin just seda mida uskuda tahtsin, kujutasin ette asju mida pole iial olnud. Pidasin sõpradeks inimesi, kes ei hoolinud. See aeg on mu hinge armistanud ja samas teinud mind nii palju targemaks ja tugevamaks.
Juhuslikult sattusin kohta kus oli mingi vana aja ennustus meetod noa abil. Sellest tuli välja jutt et hoidu võlts sõpradest ja sa saadki õnnelikuks. Ma ei usu selliseid asju aga praegu mulle meeldis see.

Armastan oma elu, mis on alati täis üllatusi.
Olen just see kes oled Sina minuga.             **   PÄEVA LAUSED,
Kas kõik või mitte midagi.                                  MIS KUMMITAVAD**

23.05.2012

Kiire päev taas. Palju asjaajamisi. Ah jaa olen nüüd töötu (ametlikult töötu). 

Jõudsin alles linnast Võtsin tunnikese aega nüüd päris endale, lebotan voodis naudin kohvi. 

Ma ei suuda tõrjuda igatsust, Igatsust inemste vastu kellega end nii hästi tunnen. Inimeste vastu, kes suudavad mind ka halva tujuga naeratama panna. Samas ma tean, et neid ilusaid hetki tuleb veel. 

Mu parim sõbranna mängib mulle aeg ajalt klaveril üht lugu. Ma ise enesest ei tea mis laul see on aga iga kord seda kuulates hakkab mind kummitama lause " Mitte miski pole veel kadunud". Ma ei tea, kust see lause tuli ega millega see võib seotud olla aga see pala tekitab minus alati hea tunde. Lootust paremale tulevikule. 

Hetkel tahaks seda nii kuulata kuid kahjuks puudub see võimalus. 

Viimasel ajal on üldse muusika hakanud suurt rolli mängima mu elus. Mõned laulud on mul isegi tujude järgi lahterdatud. Muusika justkui annaks mulle jõudu ka siis kui olen  nii väsinud kõigest aga ometigi pean oma kohustused täitma. 

Emmeks olemine on ka üks suur ja mitte just kergemate killast töö. Kuid tasu on hea. See naeratus, hoiab mind tugevamana. Selle väikse armsa naeratuse nimel, tahangi olla see kes olen. Lihtsalt mina. Koos oma vigade ja puudustega, kuid ka  koos oma aususe, helluse ja siirusega. Ma tahan, et temast kasvaks minu sugune inimene. Ma lihtsalt otsin kõiges väärtust. Ma otsin kõigele põhjendust. Ma üritan alati natukenegi mõista teiste tegusid.

Ma ei vihka kedagi. 

Mina arvan, et igal asjal on oma põhjus ja aeg. Kõik mis me läbi elame õpetab meile midagi uut. Kõik millest ilma oleme jäänud, oskame nüüd paremini hinnata. Laps on parim näide sellele. Ta ongi kogu mu elu. Minu jaoks on ta hetkel lihtsalt kõige tähtsam , osa mu elust. Kuid ma ei saaks öelda et ma teisi inimesi oma elus ei hindaks. Ma hindan kõiki keda tean , vahe on ainult sellest mis väärtusega nad minu silmis on.  

Mõnest rohkem, mõnest vähem mälestusi. Mõnest positiivsed, mõnest meenub vaid negatiivne. Eks iga inimene lõikab just seda mida ta külvanud on. Üldjuhul siis inimene, kes käitub minuga hästi saab sama kohtlemise osaliseks. Ma  olen hea sõber kuid väga halb vaenlane. Ma ei maksa kätte iial kiirelt et tagasi teha. Üleüldse kättemaks pole minu ala. Kuid kui tuleb liiga hea võimalus teha haiget inimestele, kes mulle haiget teinud on siis arvan, et kasutan seda. Ma ei otsi ise võimalust kätte maksta, lihtsalt ootan võimalust ja kui seda ei ole siis usun et millalgi ja kuskilt mujalt saavad nad oma karistuse nagunii. 

Mitte et mul palju vaenlasi oleks, kuid võlts sõpru jagus mul mõni aeg küllaga. sellest räägin teinekord. Nüüd pean pojale lasteaeda järgi minema. Mõned toimetused veel vaja kodus teha ja saabki natuke hinge tõmmata ja puhata.

Reede*

Äratus pidi siis olema 4.30. Magasin sisse, ei kuulnud äratust. Ju olin liiga väsinud. Ärkasin 5 ajal. Kiirelt pessu, sööma ja sättima. 5.50 lahkusin kodust. Ilm oli kohutav. Vihma sadas. Terve bussisõidu aja ma magasin, kõrvaklapid peas. Talinnasse jõudes olin õnneks enam vähem ennast välja puhanud. Kartsin meeletult laevapeale minekut. Kas ikka kõik klapib. Lindalainiga ja esimest korda. Muidugi pidi ikka torm merel olema. Tiibur õõtsus korralikult. Süda läks lausa pahaks. Sõit kestis planeeritust kauem ja see ei meeldinud mulle sugugi. Lõpuks jõudsin siis Soome. Kõik on soome keelne. Vaatasin lihtsalt ringi. Väga ilus ja puhas on Helsingi, inimesed tunduvad ka kuidagi sõbralikumad. Lõpuks tuldi siis mulle järgi ja 140km teekond algas. Olin hämmingus kaljuseintest ja maa-alustest tunnelitest kiirteel. Jõhkralt ilus lihtsalt. Sihtpunkti jõudes olin jälle väsinud. 

Maja oli väga omapärane, selline punutud ja palju puitu kasutatud stiil meeldis mulle väga. Varsti tuligi siis magama minna. Magasin suures ümmarguses nahk voodis mille kohal oli baldahhiin. Mõnus pehme. 

Magama jäädes olin päevaga nii rahul, kõigega nii rahul, et uinusin muie näol.

Laupäev*

Hommikul ärgates jõudis lõpuks kohale, et kus ma ikkagi nüüd olen. Olin kuidagi rahutu. Pea oli korraga nii mõtteid täis, kõike tahaks teha ja jõuda. Jalutasin ümber elamise, tegin kaminasse tule, panin lemmik muusika tööle ja lihtsalt nautisin hetke ja üritasin oma mõtete puntraid lahti harutada. 

Üle pika aja tundsin millegi pärast üksindust. Igatsesin poja't. Mul oli küll selge mida ma tahan. Kuid segadus oli selle koha pealt, kuidas seda saavutada. Nautisin aega ise endale. 

Lõuna paiku saime Mannuga kokku, juhuse kombel elas ta vaid 15 km kaugusel. Väga hea oli teda üle pika aja näha. Meil oli üsna lõbus. Pidasime koos tulevikuplaane Soomes. 

 Varsti pidingi koju minema kuna maja võtmed olid minu käes. 

Õhtul oli siis üks tähtis jutuajamine. Jutuajamine, mis suutis mind üle pika aja nutma panna. Ma lihtsalt tundsin korraga end nii halvasti, ehk oli see väsimusest ehk millestki muust. Ma tahtsin nii väga olla kellegi jaoks väga eriline. Just nii eriline, et terve maailm näeks kui õnnelik ma olen. Ma vajasin lausa lähedust, hellust ja hoolt.

Peagi tõrjusin kõik halvad mõtted kaugemale, võtsin väikse ginni ja sauna minek. 

Vot see oli kvaliteet aeg. Võib- olla hakkas gin mõjuma aga igatahes olin hetkega nii rahul, et oleks soovinud aja seiskumist. Voodisse jõudes, uinusin hetkega.

Pühapäev*

Hommikul vara algas siis sõit Helsinki. 10.30 laevale. Lindaga võrreldes oli Ecero ikka palju etem.Laevasõidu magasin. Taas Eestis taas Tallinnas. Õhtuks siis jõudsin oma seiklemistega Savernasse. Poja oli mul bussivastas ja ma olin nii õnnelik selle üle. Üle pika aja taas jäin ema juurde ööseks. Omamoodi mõnus on olla lapsepõlve kodus. Emaga venis jutuajamine üsna pikale. Rahulolu tunne.

Esmaspäev ja teisipäev*

Esmaspäeval , püüdsin pojaga kalu, mängisime reketitega ja nautisime lihtsalt koos olemis aega. Õhtul saabusime lõpuks koju. Siin on ikka kõige parem. Poja jäi juba autosõisõidu ajal tuttu. Ega ma isegi suutnud väga kaua üleval olla. Isegi arvuti jäi sisse lülitamata. 

Teisipäeva hommik algas taas vara. Viisin poisi lasteaeda. Koju jõudes hakkasin oma meilidega tegelema.  Mõned asjaajamised veel ja kell oligi juba 2-3 paiku. Pojaga oli ekskursioonile minek kella 4 .30 ajal. Sihtpunkt siis maantee muuseum. Üsna huvitav oli. 

Seal oli ka mingi ennustuste asi, vanaaja meetod vms. Minu ennustus andis soovituse siis Et hoidu võlt sõpradest siis saad õnnelikuks. Nii õige ju. Ma olen just loobunud, sõpradest kellele ma isegi meelde ei tule. Ma olen loobiunud oma elus inimestest kes minust ei hooli ja üritan isegi neist enam mitte mõelda.

Väike einestamine ja ringivaatamine veel ja oligi juba kojusõit. 

Sundisin end koristama, mida polnud jõudnud veel teha. Teadsin, et õhtul tuleb külaline aga no mul olid soomest tuleku asjadki veel lahti pakkimata. Õhtul vaatasime kõik koos telekat ja nautisime teineteiste seltskonda. Mõnus õhtu oli. Peagi jäi poja ka tuttu ja ega ma ise ka enam kaua tahtnud üleval olla, sest teadsin, hommikul taas vaja vara tõusta.

Neljapäeva Aruanne siis :)

Neljapäeva hommikul läksin oma parima sõbrannaga siis Rakverre. Olin seda päeva päris kaua oodanud. 7.45 oli siis väljasõit kell 11 olime kohal. Sõit kulges kuidagi mõnusalt kiirelt. Ootusärevus oli suur. Sinna jõudes otsisin kiirelt Cash & Carry´t nii nagu olin juba varem lubanud. Saime siis tuttavatega kokku, jalutasime siis linna. Läksime sööma. Kui ma ei eksi oli söögikoha nimi Laada Cafe. Igatahes burgerid on seal hiiglaslikud. Vähemalt see, mida mina nägin oli ikka- liiga suur. Edasi sealt saime sõbrannaga kokku korraks ja ta tüüris võistlustele tagasi, peale kerget einet. Minu edasine teekond koosnes suures osas Rakvere avastamisest. Kasutasin võimalust jõin paar siidrit .Tuju rikkus veidike küll vihm ja äike, mida ma nii meeletult kardan. Aga mul oli meeletult lõbus. Naerda sai ikka korralikult . Ma olin küll aeg ajalt natuke tujukas kuid enamus päevast oli lihtsalt super. Kojusõidu ajaks olin omadega läbi. Tehti veel väike ekskursioon meile Põhja Keskusesse. Olin meeletult väsinud ja vihmast niiske. Füüsiliselt tahtsin koju, kuid kui jaksu oleks olnud ja võimalusi siis ma olekski vist sinna jäänud. Kojusõidu ajal muutus tuju nukraks, ma lihtsalt tahtsin tagasi. Tagasi keskkonda, kus ma olin nii õnnelik. Kuid mul jäi üle vaid loota, et selliseid päevi tuleb veel.Pidasin kojusõites pika kõne - peale mida olin ma lihtsalt omadega nii segaduses et tahtsin magada. Nii siis paningi kõrvaklapid pähe, oma lemmik muusika tööle ja lihtsalt olin silmad kinni.Üritasin selgust saada, kuid see oli võimatu, mõistsin, et ma vajan lihtsalt aega . Kojusõites tabas mind üllatus. Kui ma kella poole 10 paiku koju jõudsin sain teada, et järgmine hommik tuleb Soome poole hakata liikuma. Mul tekkis liiga hea võimalus. Ma ei suutnud muidugi ei ka öelda, hoolimata oma suurest väsimusest. Ma lihtsalt tahtsin minna nii väga. Järjekordne ootusärevus.Planeerisin kiirelt asjad. Pakkisin kella poole 1 ni öösel ja siis magama. Äratus pidi tulema 4.30, et jõuda 5.58 bussile.

Homme siis kuulete edasi mis sai.
Tänane aruanne on küll lühike kuna aega napib kirjutamiseks aga kindlasti leian homme aja et edasi blogida kuni homse päevani . Seega homme tuleb korralik pikk jutt siia ja siis ehk lugejad mõistavad ka kuidas saab nii kiire olla, et isegi mõnda rida blogida ei jõua.

Teine Päev

Eilne päev oli lihtsalt liiga ebatavaline. Reeglid oleks kui lausa rikkumiseks. Loon endale iga päev reegleid, mitte selleks et neid rikkuda, kuid rikun neid siiski.Tegin selle mõttetu kõne. Kõne, kõne mis varem oli mulle meeletu tähtsusega. Ma saingi suhelda minevikuga. Täna hommikul kahetsen seda. Ma ju tean et mälestustes rännata on hea, kuid ma ei taha neid aegu tagasi.Vabandan, kuid olin sügavas joobes. Olin lihtsalt endalegi tundmatu. Rikkusin iseenda reegleid. Samas rääkisin lihtsalt seda kui hea oli  kuulda mälestuste häält, kuid tahtsin neid näha ja just see oligi viga. Kõik peab ju kunagi mööduma.

Kaine peaga ei oleks ma iial seda teinud. Kahetsen.

Ma ei joo tavaliselt nädala sees, kuid eilseid valusi ei leevendanud miski. Ei see ei olnud vaimne valu. Mul on lõualuu ja põskkoopa põletik. Ükski rohi ei leevendanud seda valu, ja siis otsustasin baarikappi tühjendada.

Tänaseks hommikuks kõik valud kadunud. Seega vist aitas :)

Samas nüüd mõtlen et alati ju ongi nii et heaga kaasneb tükike halba.

Ma olen sõnatu. Iseenda peale vihane. Kuid õnneks homme on mul eriline päev. Lähen väiksele reisile.
Nii mõnus kui näed kedagi, kes suudab puhtast pilgust sind viia taevani. Ta ongi lihtsalt eriline. Võrreldes minevikuga on see midagi täiesti uut. Mälestused ja minevik oli ja on täis valesid ja täitmatta soove ja lubadusi. Olevik ehk reaalsus on mul nüüd ju palju parem. Ma lihtsalt olen keegi, olen mina ise ja meeldingi teistele tänu sellele. Ma ei pea tegema ühtki pingutust. Lihtsalt olengi õnnelik. Olevikus pole selliseid ei pettumusi, petmist ega pettust.  Praegu on kõik nii siiras nii aus. Ja NII NII Hea.

Eks peangi tegema vigu, et aru saada, mis on mulle halb ja mis on hea. Ma õpin neist vigadest. Õpin elama veel õnnelikumat elu. Seda inimestega, kes hindavad mind sellena, kes olen.

Ma ei korda seda. Kustutasin kõik need numbrid. Ma ei vaja neid enam. Juba ammu tahtsin sellega lõppu teha. Juba ammu panin mineviku karpi- kõik mälestused pakkisin ära ja mul ei ole tahtmist neid lahti teha. Nad ju tegid mulle nii haiget. Nad jätsid mu siis kui neid kõige enam vajasin. Nad ju ei hooli ja nad ei oska hinnata armastust. Ma ei taha olla nagu nemad ja ma ju ei olegi. Ehk olengi teistsugune. Ehk tahangi selline olla nagu olen. Ehk tahangi hinnata maailma just sellisena nagu mina seda näen. Nii on ju see palju parem paik.

Kokkuvõteks.
Ma olengi ebatäiuslik. Kuid just see teeb minust, sellise inimese nagu olen. Oskan olla nii hea kui halb. Eile olin halb. Tüütu ja tahtmisi täis, kuigi ma ei vaja neid mälestusi eilsest. Ma ei soovinud ärgata, sest kahetsesin lihtsalt liiga palju. Ma tahtsin ja tahan siianii et see oleks uni. Eks ma tõestasin sellega endale, et minevik on küll ilus kuid reaalsus on veel parem. Tänud Kerlile ja Bellule, kes mõistavad või vähemalt üritavad mõista kõiki mu tegusid. Nad toetavad mind ja mõistavad, et kaine peaga poleks ma iial nii käitunud. Suured tänud neile, et nad on lihtsalt mul olemas.

Ma Armastan Elu Mis Mul On Praegu.

Esimene blogipidamis päev siis. Miks ma seda teen üldse ? Raske vastata, ehk vajan kohta, kus oma tundeid väljendada. Ehk ma vajan lihtsalt veel midagi uut. 16. märts tegin kindlad otsused, et sellist elu, nagu viimased pool aastat elasin ei ole võimalik enam edasi elada. Ehk isegi oleks aga mis elu see on. Kindlasti mitte see elu mille vääriliseks ennast pean. Olen 2 kuuga saavutanud nii palju. Rohkem kui varem aastaga. Olen uhke enda üle, kuid mitte veel rahul oma eluga. Inimene ei saagi mu meelest iial rahul olla kõigega. Kõiges ei saagi vedada. Senikaua kui on veel võime unistada ja tahtmine elada ilusamat elu - ei saagi ju kõigega rahul olla.  

Ma ei ütleks, et  ma pole õnnelik. Ma olen, või siis vähemalt üritan olla. Põhjuseid on selleks samas väga palju ja olen tänulik igale inimesele, kes mul veel alles on. Neid inimesi pole palju - Kuid nad väärtustavad mind just sellisena nagu olen. Mitte täiuslik.

Samas keeb minus meeletu igatsus. Igatsus läheduse ja inimeste vastu, keda pidasin enda sõpradeks. Kuid ma ei taha seda elu tagasi. Mul on isegi hirm nende pilkude ees, mis mind parastavad. Ma ei vihka neid. Ma üritan mõista, miks ma enam neile endise tähtsusega pole. Ma olen lihtsalt külmunud, kuid mälestused on aeg ajalt nii teravad ja nii erilised. Kuid see on minevik. Ma ei ütleks, et ma polnud siis õnnelik. Olin ja veel kui väga   . Ma ei kahetse midagi , sel pole lihtsalt mõtet, see lihtsaks sööks mul hinge seest. Ma olen õnnelik, et mul on ilusaid hetki, mida sellest ajast mäletada. Väga palju erilisi inimesi. Väga palju olulisi õppetunde. Väga palju imeilusaid hetki.Kuid kordan see on minevik ja need on mälestused. Lihtsalt ilusad mälestused, ühest eluetapist. Tuli lihtsalt aeg edasi minna. Sulgesin lihtsalt kõik uksed oma seljataga. Alustasin uut elu. Elu milles püüdlen iga oma unistuse poole, kellelegile toetumata.

Olen korduvalt oma elu üles ehitanud armastusele, kellegi vastu. Kuid suhete halvenedes on kõik mu maailm kokku kukkunud - ja nii korduvalt. Ma ei taha seda enam. Ma ei süüdista neid mehi ega ka mitte enam ise ennast. Arvan et see on saatus. Ju see siis peab nii olema lihtsalt. Eks ma olen teinud vigu, meist keegi pole ideaalne. Üritan neist õppida.

Suhe ongi kahepoolne asi. Seda ei saa üksinda kasvatada ega hoida. Ükski lahkumine pole kerge. Ükski tüli pole ühepoolne. Igal asjal on omad põhjused ja tagajärjed. Mina olen teinud oma valikud, ehk küll mitte täiemõistuslikult, kuid ma ei karda vastutada oma tegude eest. Ma lihtsalt lepin tagajärgedega, kuigi ma ei ütleks et see alguses kerge oli. 


Ajapikku külmuvad kõik tunded. Hetkel olen tundetu. Räägin kõigest sellest ainsagi pisaratta, mis oli varem võimatu.See ei tee enam nii haiget.
Muidugi on nõrgemaid hetki, kui millegipärast annan järgi oma tunnetele ja võtan kellegiga ühendust. Kellegiga oma minevikust. Sel pole küll mingit mõtet, nendel inimestel on oma seisukohad minu suhtes. Kuid sellegi poolet olid nad kunagi mu jaoks meeletu tähtsusega.

˙·٠•●๑ღ♥ღ๑●•٠·˙

Külmunud süda ei tähenda viha. See on periood, kus sa oled saanud üle kõigest, sa ei taha midagi enam tagasi, ei taha kedagi tagasi. On need, kes on. Ja nende jaoks jääb süda alati soojaks ja hoolivaks. Külmununa tunned, et ei taha lasta kedagi endale ligi. Ei taha lihtsalt jälle usaldada ja pettuda. Kuid ükskord tuleb see päev, kui meie juurde tullakse ja ollakse meie kõrval. Lihtsalt igal sammul ollakse meiega. Võibolla see aitab? Ehk.