Reede*

Äratus pidi siis olema 4.30. Magasin sisse, ei kuulnud äratust. Ju olin liiga väsinud. Ärkasin 5 ajal. Kiirelt pessu, sööma ja sättima. 5.50 lahkusin kodust. Ilm oli kohutav. Vihma sadas. Terve bussisõidu aja ma magasin, kõrvaklapid peas. Talinnasse jõudes olin õnneks enam vähem ennast välja puhanud. Kartsin meeletult laevapeale minekut. Kas ikka kõik klapib. Lindalainiga ja esimest korda. Muidugi pidi ikka torm merel olema. Tiibur õõtsus korralikult. Süda läks lausa pahaks. Sõit kestis planeeritust kauem ja see ei meeldinud mulle sugugi. Lõpuks jõudsin siis Soome. Kõik on soome keelne. Vaatasin lihtsalt ringi. Väga ilus ja puhas on Helsingi, inimesed tunduvad ka kuidagi sõbralikumad. Lõpuks tuldi siis mulle järgi ja 140km teekond algas. Olin hämmingus kaljuseintest ja maa-alustest tunnelitest kiirteel. Jõhkralt ilus lihtsalt. Sihtpunkti jõudes olin jälle väsinud. 

Maja oli väga omapärane, selline punutud ja palju puitu kasutatud stiil meeldis mulle väga. Varsti tuligi siis magama minna. Magasin suures ümmarguses nahk voodis mille kohal oli baldahhiin. Mõnus pehme. 

Magama jäädes olin päevaga nii rahul, kõigega nii rahul, et uinusin muie näol.

Laupäev*

Hommikul ärgates jõudis lõpuks kohale, et kus ma ikkagi nüüd olen. Olin kuidagi rahutu. Pea oli korraga nii mõtteid täis, kõike tahaks teha ja jõuda. Jalutasin ümber elamise, tegin kaminasse tule, panin lemmik muusika tööle ja lihtsalt nautisin hetke ja üritasin oma mõtete puntraid lahti harutada. 

Üle pika aja tundsin millegi pärast üksindust. Igatsesin poja't. Mul oli küll selge mida ma tahan. Kuid segadus oli selle koha pealt, kuidas seda saavutada. Nautisin aega ise endale. 

Lõuna paiku saime Mannuga kokku, juhuse kombel elas ta vaid 15 km kaugusel. Väga hea oli teda üle pika aja näha. Meil oli üsna lõbus. Pidasime koos tulevikuplaane Soomes. 

 Varsti pidingi koju minema kuna maja võtmed olid minu käes. 

Õhtul oli siis üks tähtis jutuajamine. Jutuajamine, mis suutis mind üle pika aja nutma panna. Ma lihtsalt tundsin korraga end nii halvasti, ehk oli see väsimusest ehk millestki muust. Ma tahtsin nii väga olla kellegi jaoks väga eriline. Just nii eriline, et terve maailm näeks kui õnnelik ma olen. Ma vajasin lausa lähedust, hellust ja hoolt.

Peagi tõrjusin kõik halvad mõtted kaugemale, võtsin väikse ginni ja sauna minek. 

Vot see oli kvaliteet aeg. Võib- olla hakkas gin mõjuma aga igatahes olin hetkega nii rahul, et oleks soovinud aja seiskumist. Voodisse jõudes, uinusin hetkega.

Pühapäev*

Hommikul vara algas siis sõit Helsinki. 10.30 laevale. Lindaga võrreldes oli Ecero ikka palju etem.Laevasõidu magasin. Taas Eestis taas Tallinnas. Õhtuks siis jõudsin oma seiklemistega Savernasse. Poja oli mul bussivastas ja ma olin nii õnnelik selle üle. Üle pika aja taas jäin ema juurde ööseks. Omamoodi mõnus on olla lapsepõlve kodus. Emaga venis jutuajamine üsna pikale. Rahulolu tunne.

Esmaspäev ja teisipäev*

Esmaspäeval , püüdsin pojaga kalu, mängisime reketitega ja nautisime lihtsalt koos olemis aega. Õhtul saabusime lõpuks koju. Siin on ikka kõige parem. Poja jäi juba autosõisõidu ajal tuttu. Ega ma isegi suutnud väga kaua üleval olla. Isegi arvuti jäi sisse lülitamata. 

Teisipäeva hommik algas taas vara. Viisin poisi lasteaeda. Koju jõudes hakkasin oma meilidega tegelema.  Mõned asjaajamised veel ja kell oligi juba 2-3 paiku. Pojaga oli ekskursioonile minek kella 4 .30 ajal. Sihtpunkt siis maantee muuseum. Üsna huvitav oli. 

Seal oli ka mingi ennustuste asi, vanaaja meetod vms. Minu ennustus andis soovituse siis Et hoidu võlt sõpradest siis saad õnnelikuks. Nii õige ju. Ma olen just loobunud, sõpradest kellele ma isegi meelde ei tule. Ma olen loobiunud oma elus inimestest kes minust ei hooli ja üritan isegi neist enam mitte mõelda.

Väike einestamine ja ringivaatamine veel ja oligi juba kojusõit. 

Sundisin end koristama, mida polnud jõudnud veel teha. Teadsin, et õhtul tuleb külaline aga no mul olid soomest tuleku asjadki veel lahti pakkimata. Õhtul vaatasime kõik koos telekat ja nautisime teineteiste seltskonda. Mõnus õhtu oli. Peagi jäi poja ka tuttu ja ega ma ise ka enam kaua tahtnud üleval olla, sest teadsin, hommikul taas vaja vara tõusta.