Reede*

Jälle üks korralik pidu. Annabelli sünnipäev. Väga mõnus olemine oli. Lõbus korralikult. Kohaks Club Tartu.
Mu tähelebanu on hajunud. Hämming. See õhtu kinkis minusse mingi uue koha. Ehk tekkis see illusioonina- Vaid hetk ja kõik muu jääb samaks. Samas mul on hea meel kui nii armsaid Illusioone on olemas. Ma suutsin olla südamest üllatunud. Alahindasin ennast. See on lihtsalt sära mu silmades. Väikestest asjadest saabki ju elu mõte. Igatsesin midagi sellist. Midagi nii lihtsalt ja ometigi erilist. Ei asi polnud joobe astmes mis elu ilusaks teeks. jõin kodus enne minekut 0,5se siirdi ja siis paar lonksu aramise koksi, edasi jõin ainult vett. Lihtsalt alkohol ei läinud, ju siis ei pidanud.
Igatsen lihtsalt lähedust vist nii meeletult. Inimeste lähedust, tähtsust. Erilise inimese, lähedust. Hoolikat teineteiste hoidmist. Seda vist nimetatakse armumiseks. Tahan olla veelkord selline. Kuid eks armumine ole vist naiivsete tunne. Minus seda enam ei teki päris nii nagu varem kunagi. Ehk väldingi südamega tehtavaid otsuseid ja tundeid. Võtan elu nüüd mõistusega. Nüüd ma lihtsalt hoian inimesi endast eemale. Ma väldin sügavate tunnet tekkimist, et mitte lihtsalt haiget saada. Ma ei lase enam kedagi endale liiga lähedale, hoian lihtsalt neid ohutus kauguses. Elu on mind ehk liiga palju juba räsinud. Olen ehk liiga ettevaatlik. Samas kes ei riski see shampust ei joo. Kuid ma pole vist veel valmis riski võtma. Ehk ma polegi kunagi valmis enam. Ehk jäängi külmunuks lihtsalt.
Muidugi on inimesi kes minus huvi tekitavad aga nüüd on see nii teistmoodi. Kiindumus asjasse nagu puuduks. Ma ei oskagi seda kirjeldada. Kõik on ilus mis toimub ja mul on hea olla aga see pole lihtsalt see enam. Kuid ehk otsingi midagi mida pole olemas. Nii ise endas kui ka teistes. Ehk otsin südames midagi täiuslikku  aga mõistus hoiab mind reaalsuses ja mõistusega tean et täiuslikku suhet pole olemas. Lihtsalt inimene kes vääriks pisaraid ei teeks sulle mitte kunagi haiget. Ta lihtsalt hoiaks Sind.
Nii palju tundeid ja spekulatsioone. Samas ei tea isegi enam kuidas olema või käituma peaks. Ma olen lihtsalt Mina. Just nii halb ja hea nagu ma olen.
Ehk homme, nädala või kuu pärast pole ma enam selline. Kuid see pole mu eesmärk, et muutuda. Lihtsalt elu muudab inimesi. Muudab suhtumist ja naiivsuse taset veres. Elu õpetab meile nii palju. Aga et õppida peamegi vigu tegema, millest õppida. Igas asjas peabki olema tükike halba, et osata hinnata osata head. Täiuslikus ei püsi nagunii...See ongi lihtne illusioon. Me lihtsalt kujutame neid hetki ette just nii nagu tahame, et need oleks.

Ma ei otsi enam õnne. Sellega kaasneb nii palju riske. Olla õnnelik ehk on jah väga hea aga hetk mil leiad end pilvede pealt kukkunud kaevu ei ole enam pooltki nii hea tunne. Vahel ongi ehk vaja põhjas ära käija et osata hinnata seda kõike mis sul veel alles on, ilma illusioonidetta. Mu reaalne elu on pea aegu korras juba. Muidugi on palju asju mida veel tahaks aga eks mul ole veel aega nende saavutamiseks.

Tark on see kes enda laitmist oskab kasutada enda parandamiseks.