Esimene blogipidamis päev siis. Miks ma seda teen üldse ? Raske vastata, ehk vajan kohta, kus oma tundeid väljendada. Ehk ma vajan lihtsalt veel midagi uut. 16. märts tegin kindlad otsused, et sellist elu, nagu viimased pool aastat elasin ei ole võimalik enam edasi elada. Ehk isegi oleks aga mis elu see on. Kindlasti mitte see elu mille vääriliseks ennast pean. Olen 2 kuuga saavutanud nii palju. Rohkem kui varem aastaga. Olen uhke enda üle, kuid mitte veel rahul oma eluga. Inimene ei saagi mu meelest iial rahul olla kõigega. Kõiges ei saagi vedada. Senikaua kui on veel võime unistada ja tahtmine elada ilusamat elu - ei saagi ju kõigega rahul olla.  

Ma ei ütleks, et  ma pole õnnelik. Ma olen, või siis vähemalt üritan olla. Põhjuseid on selleks samas väga palju ja olen tänulik igale inimesele, kes mul veel alles on. Neid inimesi pole palju - Kuid nad väärtustavad mind just sellisena nagu olen. Mitte täiuslik.

Samas keeb minus meeletu igatsus. Igatsus läheduse ja inimeste vastu, keda pidasin enda sõpradeks. Kuid ma ei taha seda elu tagasi. Mul on isegi hirm nende pilkude ees, mis mind parastavad. Ma ei vihka neid. Ma üritan mõista, miks ma enam neile endise tähtsusega pole. Ma olen lihtsalt külmunud, kuid mälestused on aeg ajalt nii teravad ja nii erilised. Kuid see on minevik. Ma ei ütleks, et ma polnud siis õnnelik. Olin ja veel kui väga   . Ma ei kahetse midagi , sel pole lihtsalt mõtet, see lihtsaks sööks mul hinge seest. Ma olen õnnelik, et mul on ilusaid hetki, mida sellest ajast mäletada. Väga palju erilisi inimesi. Väga palju olulisi õppetunde. Väga palju imeilusaid hetki.Kuid kordan see on minevik ja need on mälestused. Lihtsalt ilusad mälestused, ühest eluetapist. Tuli lihtsalt aeg edasi minna. Sulgesin lihtsalt kõik uksed oma seljataga. Alustasin uut elu. Elu milles püüdlen iga oma unistuse poole, kellelegile toetumata.

Olen korduvalt oma elu üles ehitanud armastusele, kellegi vastu. Kuid suhete halvenedes on kõik mu maailm kokku kukkunud - ja nii korduvalt. Ma ei taha seda enam. Ma ei süüdista neid mehi ega ka mitte enam ise ennast. Arvan et see on saatus. Ju see siis peab nii olema lihtsalt. Eks ma olen teinud vigu, meist keegi pole ideaalne. Üritan neist õppida.

Suhe ongi kahepoolne asi. Seda ei saa üksinda kasvatada ega hoida. Ükski lahkumine pole kerge. Ükski tüli pole ühepoolne. Igal asjal on omad põhjused ja tagajärjed. Mina olen teinud oma valikud, ehk küll mitte täiemõistuslikult, kuid ma ei karda vastutada oma tegude eest. Ma lihtsalt lepin tagajärgedega, kuigi ma ei ütleks et see alguses kerge oli. 


Ajapikku külmuvad kõik tunded. Hetkel olen tundetu. Räägin kõigest sellest ainsagi pisaratta, mis oli varem võimatu.See ei tee enam nii haiget.
Muidugi on nõrgemaid hetki, kui millegipärast annan järgi oma tunnetele ja võtan kellegiga ühendust. Kellegiga oma minevikust. Sel pole küll mingit mõtet, nendel inimestel on oma seisukohad minu suhtes. Kuid sellegi poolet olid nad kunagi mu jaoks meeletu tähtsusega.