Ma tahan Vihata

Tahan Lihtsalt. Ma tahan nii palju vihata. Tahaks vihata kõiki kes mulle haiget on teinud. Isegi neid kes isegi ei tea mis nad teinud on. Vihkamise ja vihkamise vahe oleks lihtsalt selles, et ühtesi vihkaks selle pärast et neist hoolisin ja teisi sellepärast et keegi minu väga lähedane hoolis neist.
Ma olen loobunud armastamisest, kuid see ei t2henda veel seda et ma haiget ei saaks. Ma suudan hoolida ja sellest piisabki.
Minus on isekus omal kohal. Hoian seda mis mul on ja nii nagu ikka seda elu hinnaga. Ma ei olegi selline nagu teised ja kui aus olla ega ei taha ju ka olla. Ma ei tahagi olla lihtne ja läbinähtav, keerukus teebki minu teistsuguseks.
 Kunagi ma oskasin armastada. Nüüd tean vaid mis tähendab igatsus armastuse vastu. Täna ma nutan. Ma igatsen ja samas vihkan armastust. Ma tunnen meeletut üksindust. Igatsen filmiõhtuid kellegi kaisus. Ma igatsen seda tunnet, et olla kellegi jaoks keegi nii oluline. Kuid kas saab igatseda asja mida sa ise enesest kogenudki pole. Tahaks olla number üks lihtsalt.
Ma ei taha takistada kedagi muud oma elu elamast aga tahaks olla osa kellegi igast päevast. Kuid räägin siinkohal endale vastu. Ma ju keeldun armastamast.
On Olnud aegu kui ei suutnud vältida armumist ja andsin endast kõik et olla ingel. Kuid see mviis mu veel hullemasse olukorda. Andsin kõik, ostsin sõpruse ja ka tunded enda vastu oma tegudega. Muidugi olen ma ka eksinud rängalt jne. Aga eks sellest õppimine ongi mind selliseks teinud nagu olen.
Osad hetked said mulle alles nüüd selgeks. Jaanipäev muutis nii suure osa mu mõttemaailmast. Mõistsin palju asju hoopis teisiti, nüüd tean et ka kadedusest võib vihata tahta. Olengi isekas ja õel ja halb just siis kui ma tunne et ma olen liiga nõrk ja ma ei taha et keegi sellest teax. Ju mulle tehti haiget. Kui palju ma ka ei tahaks ei suuda ma nii pohhuist  olla et mulle poleks üldse võimalik haiget teha. Eile suutsin selle üle naerda ja öelda et käigu siis perse, ega mul ka teda siis vaja ei ole kui ta minust ei hooli piisavalt. Täna aga tuli lihtsalt üks laul ja hakkasin nutma. Lambist suht. Ja korraga mõistsin et see teeb mulle nii haiget et ma tahan vihata lausa.
Suht segased lood minuga.
Muidugi on kahtlane tunne kuulda et sind on unustatud ja et need käed mis varem sind hoidsid hoiavad nüüd kedagi uut. Kedagi ju siis paremat kui mina. Ma ei looda ega ei tahagi neid aegu tagasi. Aga ma ei suuda ka leppida teadmisega et olin nii halb. Samas ma tahan et mul oleks ükskõik . Mäletan iga suhte mu viimast soovi. Palun saa õnnelikuks, kui mitte minuga siis kellegi teisega. Siis vähemalt tean et mu valust on kasu ja see et mina kaotasin teeb kellegi õnnelikuks. Kellegi kellest ehk hoolisin nii palju.
Vahel kahetsen et pole õigel ajal julgenud olla mina ise. Pole julgenud tundeid väljendada vaid pigem olen neid varjanud elu hinnaga. Samas ma ei saa öelda et see vale oleks olnud,. Vahel peabki oskama loobuda ja alla suruda asjad mis tunduvad lootusetud...

See et ma ehk kahetsengi, see ei tähenda veel seda et ma midagi selle teadmisega muudan.

Elu läheb sama moodi edasi. Ma ei taha midagi enam alustada, pigem lasen kõigel lihtsalt minna.
Ma usun siianii, et neil kes minust on eemal ongi minuta parem.