Ära tee mind enne maha kui pole veendunud  selles, kas ma olen ka tõeliselt seda kiitmist väärt. Ära nimeta mind feigiks või reaalseks, enne kui pole kummaski veendunud. Veel enam, ära proovi leida teed minu südamesse, kui ehitad oma rada valedele, ja kahepalgelisusele. Ka mina oskan olla kahepalgeline, kui oled juba arvama hakkanud, et oled selle raja valmis saanud ( feigilt ), siis pead üsnapea pettuma, kuna ka mina olen mänginud topeltmängu ja edaspidine mäng on reaalne katsumus, Sinule! Ma ei hakka end muutma kellegi võõra kommentaari pärast. Arvad et Sinu otsene ja lapsik ilkumine mind õõnestab? Sellisel juhul Sa eksid. Kuid üldiselt juhul, ei ole ma siiski ego ega ülbe. Ma olen tavaline. Üpriski heatahtlik, üritan vähemalt. Ära selle juttu põhjal arva, et ma olen külm ja kuri, tegelikult on asi kaugel sellest! Ka mina oskan armastada ja olla soe ja südamlik, kuid vaid eriliste inimestega. Võib olla isegi oksan ma armastada veelgi palavamalt kui teevad seda romantiliste filmide kangelased ja kangelannad, võib olla olen ma suuteline ohverdama enamat kui Julia ja Romeo. Sa ei tea seda kõike enne kui ei ole selles veendunud. Ärgem olge pealiskaudsed, ja ärgem tekitagem endale totraid eelarvamusi!
Minu Arvamus Siis.
Armastamine on nagu meelemürk. Kõigepealt tekib vaimustus täielikust andumusest. Pärastpoole, järgmisel päeval, tahad sa veel. Sa ei ole veel sõltuv, aga sulle meeldib see tunne ja sa arvad, et suudad olukorda endiselt ohjes hoida. Mõtled temast kaks minutit ja siis unustad ta kolmeks tunniks. Siis aga vähehaaval harjud sa temaga ja hakkad temast täielikult sõltuma. Nüüd mõtled temast kolm tundi ja unustad ta kaheks minutiks. Kui teda ei ole, tunned ennast nagu sõltlane, kes pole vajalikku annust saanud. Ja täpselt nagu sõltlased varastavad ja alandavad ennast, oled sina valmis tegema selle pärast ükskõik mida.




Ja see tunne tundub esmapilgul nii hea... Tagajärjed aga on kohutavad 
:) 

Kuidagi midagi...

... midagi uut. 


Kas minu arvamus peab üldse kunagi midagi tähendama. Ma ei mõista. Kuidas saad arvata et nii on õige. Kõige haigem ongi see kui sulle öeldakse, et Sa meeldid mulle ja ma hoolin Sinust jne. Aga neid asju ei loe kuidagi inimese silmadest välja. Kas siis see inimene siis tegelikult ka saab midagi tunda, kui ta käitumisest sa midagi ei loe. Kas see kui ta on kellegi teisega  kas siis on teiste vastu kõik tunded kadunud. Liiga palju päeva küsimusi mille üle mõelda... 
Vahel ma mõtlen, et ma soovikski olla asendatav ... Täiesti asendatav kõigile. Sooviks et saaks oma elu teatepulga anda lihtsalt edasi järgmisele kes hakkaks ise edasi mu elu elama. 
Ei see jutt ei ole siia nüüd kirjutatud kuidagi kellegile lihtsalt spekuleerin elu üle. Mu elus pole pragu ainsatki meest, keda ma tõesti püüda tahaks või püüaks. Ja ma olen paljusi tahtnud aga neist ükski ei paku mulle praegu tõsist huvi. Muidugi on neid kellest ma hoolin ja kelle õnn mulle isegi korda läheb. On inimesi kelle valikut ma absoluutselt ei mõista ja kelle õnn tundub mulle sellise valiku näol võimatu. Samas nende elu. Lihtsalt natuke kahju on. Inimesed muutuvad nii kiirelt. Nii kahju et kõigi sõprade tuttavate elust ei olegi võimalik nii palju osa saada kui sooviks ehk. Nii kahju, et paljud suhted jahutab maha vahemaa. Samas ma usun et kui on õige tunne siis ei lahuta inimesi enam miski. Kuidas seda õiget meest üldse ära tunda. Arvan, et selle lihtsalt tunneb ära. 
Nii nagu mõistad kui kallis inimene sulle valetab. Ta ei peagi naerma hakkama ega midagi sisse rääkima. Lihtsalt Sa tunned 2ra et ta ei r22gi tõtt. Sisetunne. See on nii määrav samas. 
Ükskõik mistahes võit ei oma tähtsust kui sa sellega seoses ei tunne sisemist rahulolu. Rahulolu tunne on lihtsalt nii tähtis igas mõttes. Armastus on ju ka osaliselt kõigega rahul olemine.
Aastatega olen õppinud ka mina rahul olema. Seda ma siiski ei nimetaks veel õnneks. Õnnelik peab ka oskama olla. Oskama leppida kõigi halbade asjadega ja olema õnnelik kõigi heade asjade üle mis su elus on. Tean ühte inimest kes kunagi väitis mulle et ta ei saa iial õnnelikuks. Nüüd me pole suhelnud aga ometigi tundub mulle et nüüd on ta õnnelik. Ehk on see silmapete aga asi seegi. 


Veel tean inimesi kes väidavad mulle et nad on õnnelikud, kuid see ei peegeldu neist mitte kuidagi. Ma ei näe nende õnne ja samas kas ma peakski. Taas küsimus. Samas kui ma tunne inimest ja ma olen teda õnnelikumana näinud. ja praegune ei sarnane sellele absoluutselt kas siis ta ikka on õnnelik. Tema enda pärast ma tahaks siiralt loota. Eks aeg näitab. Õnne võid teeselda kuid seda ei suudeta kaua. Ka mina uskusin ühel eluperioodil et olin õnnelik. Nüüd tagasi vaadates ma mõistan et tegelikult ma üritasin kõik teha et ma saaks õnnelik olla aga ometigi naeratasin ülipalju et ka endale sisestada seda jah ma olen õnnelik . Ma lihtsalt valetasin endale et enda jaoks asi paremaks teha. Tegelikult ei olegi võimalik kuidagi et ma oleks saanud kuidagi sel ajal õnnelik olla.




Tuttavad näevad minu positiivsust ja elutahet. Seda tugevat isiksust. Sõbrad näevad sama kuid nemad teavad, et selle naeratava suu taga on palju valusaid kukkumisi olnud.
 Kuid ma saan kord kõik mis ma tahan. Ja kui ma ei saa siis ma ei tahtnud piisavalt. Võimatut pole olemas. Võib ka olla et see polegi mulle vajalik ja varsti unustan kõik praegused soovid. 

Võib olla

Kõik võib olla

Ära ütle kunagi, et 

ei kunagi

sest 

sa

iial 

ei tea 

kuidas pöördub 

õnn

c(: 

Uuuulallallaaa...

... ühel päeval kui mõistad, et kõik kes sellest midagi teavad pooldavad Sind, see ongi see päev kui tunned, et see mida kadunuks pidasid on jälle olemas.
Ma kogusin infot ja mõistsin, et see info on ikka liiga julm. Liiga julm, et tõsi olla. Liiga palju negatiivsust ja ma ei kuulnud mitte ainsamatki positiivset asja. Ah jaa valetan. Kuulsin küll. Üks asi nimelt oli see, et enam ei pea vähemat käsitööd tegema. Kuid isegi selle tegemise üle oleks ma arusaadavatel põhjustel rohkem uhke kui selle üle mis praegu toimub. Samas iga inimese oma elu ja ise teab kuidas seda elab. Eilne seinapostitus fb oli väga hea mul. Mulle nii meeldis see lause, sest tunnen et see käis just selle teema kohta.
Olen hämmingus, et nii paljud Te loete mu elu tegemisi. Ma pole end iial pidanud nii huvitavaks inimeseks. Kuid siin enda välja kirjutamine võrdub mõnevõrra päeviku kirjutamisega, mida olen ka oma nooruses korduvalt teinud ja nii mõnigi neist on alles. Kus juures on neid nii veider lugeda.


Ma pole viisakas, nagu võiks. Ja ma ei hakka ennast muutma, et olla keegi, keda ma pole ja et meeldida kõigile. Ma lihtsalt olengi see kes olen. Mulle pole tähtis see paljudele ma meeldin või ei meeldi. Nii palju on samas mu käest küsitud: " Milleks selline meik ja riided? " Sellele on mul vaid üks vastus. Las ma olen lihtsalt selline nagu mulle endale meeldib. Ei ma ei tee seda selleks, et kellegile teisele meeldida. Ma valin riided ja selle, kas teha täna meik või mitte vastavalt sellele, kuidas ma just sel hetkel endale meeldin. See ei ole kuidagi seotud sellega, kas kavatsen täna kutte lantima või ujuma minna. Määrav on lihtsalt see, et ma antud olukorras tunneks ennast võimalikult hästi. Võimalikult ise endana.
Kindlasti on nii mõnelgi teist minust oma arvamus ja olete mind näinud käitumas nii hästi kui ka halvasti. Vahel olen ma endalegi võõras ja hiljem mõtlen miks ma nii tegin. Kuid samas leian üsna ruttu ka sellel mõeldes endaga rahu. Nii palju kordi olen endast välja läinud kuna tunnen, et mind ei kohelda nii nagu mina teisi kohtlen. See on tundunud lihtsalt sel hetkel nii ebaõiglane. Samas hiljem mõtlen, et mul on hea meel, et  mina vähemalt käitusin õiglaselt ja see kui teised minuga ei käitunud jäägu nende südamele pigem. Sellel hetkel olen juba uhke enda üle.
Ma ei pea ennast halvaks inimeseks. Ehk meist keegi ei pea ennast ju. Me igaüks teame, et meie sees on tükike headust isegi siis kui keegi ei näe seda. Sellise teadmisega ongi raske kellegi peale vihane olla, sest kui vihastumise ajal mõtled, et tema käitumisel on samamoodi oma põhjus nagu ka minu halvasti käitumisel. Sel hetkel sa püüad pigem mõista mis on ta sellise käitumise põhjused. Ja sa lihtsalt ei suudagi teda hukka mõista kui leiad kasvõi ühe põhjuse, isegi siis kui see võib olla kaugest minevikust või hoopis kellegi teisega seotud. See on minu mõtteviisi võti igathes. Ma ei tea kui hea või halb see on. Nii lihtsalt on ja mulle meeldib nii mõelda.
Vahel ma ei tahagi mõelda põhjustele miks nii tehti jne. See tuleb tavaliselt sellest, et see inimene ei oma minu jaoks mitte mingit väärtust. Miks vaevata oma pead väärtusetute asjadega. Mõtetu. Just nende inimestega võin ka mina teinekord halvasti käituda. Muidugi enamus mu sõpru tuttavaid tunneb mind hoopis abivalmi, heasüdamliku ja rõõmsa neiuna. Mu sõbrad aga teavad kui habras võib olla see hing. Ma olen täiesti inimlikult haavatav, kuigi minu haavatava koha leidmine on suhteliselt raske. See on varieeruv koht mis hetkel on liiga õrn.
Sõpradega, või vähemasti inimestega, keda oma sõpradeks pean käitun ma harva halvasti. Üldjuhul vaid siis kui mulle on haiget tehtud teadlikult millegiga. Nii hämminguline kui see ka ei ole. Ühe sõbra kaotamine võib teha rohkem haiget kui mehe kaotamine. Ehk polnudki see päris sõber  aga ta meeldis mulle just sellisena nagu ta oli... Ta polnud täiuslik ja oli aeg ja ehk praegugi ta ei mõista mind. Aga siiski tunnen temast puudust. Olen korduvalt öelnud, et seda meest ei taha ma tagasi aga seda sõpra ma tahaks küll. Kahjuks on nii, et nad on parimad sõbrad ja selleks, et saada tagasi üht pean leppima ka teise sallimisega või nägemisega.. Kuna neid saab valida vaid koos ja nad on üksteisest üsna mõjutatavad siis ma olen loobunud. Olen  leppinud, et meie sõprusest on jäänud vaid mälestus. Pidagu tema mind kelleks tahes, aga siiski ta oli mulle oluline.




 Minu süda on täis hoolimist inimeste vastu, kes selle on ära teeninud ja kellele olen suutnud andeks anda kõik nende käitumise eriärasused.

Ära jäta kunagi edasi püüdlemast! Õnn pole see, kui me sihil oleme, vaid õnn on see, kui teame, et sihile püüda jõuame.

... täna  oli üle 30 vaataja kes käisid ja tsekkisid, kas ma olen midagi kirjutanud blogisse aga pidid pettumuse osaliseks saama. Mul oli jälle tegus päev ja ei jõudnud blogisse.
Ma oskan naeratada,ma oskan nutta,ma oskan hinnata seda mis mul on ja seda. kes mul on,ma oskan hinnata sõpruse tähendust ja oskan hinnata elu.Sellepärast ma naudin igathetke oma elust ja ei virise aegade üle mis kunagi olid vaid lähen eluga edasi..

Ma võin teistele kohutavalt palju haiget teha .. ja osad kinlasti kahetsevad, et mu ellu ilmusid .. Kui aus olla, kõik teod, mis  minu vastu tehtud on saavad kord topelt karistuse .. Ma naeran valusalt näkku, sest nad pole pooltki nii õnnelikud kui mina  .. Ja ära unusta .. Kunagi pole kindel kas võidab kass või hiir .. Kass on kiire, kuid hiir on taibukas .. Ja ka mina kuulun hiirte valda .. Ma vihkan inimesi, kes teistele odavalt haiget teevad, nende headust ärakasutades, neist hoolimata .. Nad ei vääri midagi .. Ja nende pisarad on nauditavad ...
Õnnetus pole mitte see, kui tuleb surra , ilma et su unistused oleks täide läinud, vaid õnnetus on mitte unistada ja mitte olla õnnelik kõige sellega mis sul on .Häbiasi pole mitte see, kui sa ei püüdle tähtede poole, vaid see, kui sul pole tähti, mille poole püüelda. Või kui Sul oleks täht aga Sa siiski ei püüdle. Nii kaob ju tähe mõte ja miski ei erista teda teistest.
Elu on pikk, isegi lõputu iseendaga võitlemine, mis viib meid lõpuks tõdemusele, et see kõige parem ja kallim pool on meis koguaeg olemas olnud, ainult me pole suutnud seda siis kasutada, kui vaja oli. Oleme liiga tihti läinud kergema vastupanu teed ning lennutanud sellega tillukese inimlikkust meist endist tuulde...Iga  vabandusega võidame taas tükikese endast tagasi. 
Katsuge  õppida oma rõõmudest. Tarkuseraamatu lööb õnn silme ees kinni - ühtegi õppetundi ei taha ta  anda. Naer katab pilgu ja kutsub eluga pimesikku mängima. Alles komistades tuleb mure  silmi avama ja sa leiad end õpipoisina, eksimuste aabits kaenlas.


Vahel tahaks karjuda inimestele et:" Kuidas Te võite  kõhelda? Riski! Riski ükskõik millega! Ära hooli enam hoiatustest, arvatagu mis tahes. Tee,seda mis on kõige raskem. Mis tundub Sulle vaid hea kuid kasvõi täiesti võimatu.Tegutse enda nimel. Vaata tõele näkku.Nii Sa saadki ju õnnelikuks ja öelda kord, et olen enda üle uhke"

Kokkuvõttes – armastus pole midagi muud, kui omaenda väärtomaduste peegelduse nägemine teises inimeses ja mustast pesust ei tule üheski peres puudus, see on kindel :)

Ma ei otsi kedagi sest tean, et otsides parimat võin kaotada  ka selle, mis on hea.

Me ei ole ühesugused. Kõik oleme erinevad. Aga seob meid see, et iga inimene püüab olla õnnelik. Ükskõik, mis hinna eest. Nagu kõik, nagu alati minagi :)

Ja kõigist asjadest, mis eales kaotanud olen igatsesin ma kõige rohkem siiski oma mõistust :) ja selle sain ka tagasi nagu näha on :)