... ühel päeval kui mõistad, et kõik kes sellest midagi teavad pooldavad Sind, see ongi see päev kui tunned, et see mida kadunuks pidasid on jälle olemas.
Ma kogusin infot ja mõistsin, et see info on ikka liiga julm. Liiga julm, et tõsi olla. Liiga palju negatiivsust ja ma ei kuulnud mitte ainsamatki positiivset asja. Ah jaa valetan. Kuulsin küll. Üks asi nimelt oli see, et enam ei pea vähemat käsitööd tegema. Kuid isegi selle tegemise üle oleks ma arusaadavatel põhjustel rohkem uhke kui selle üle mis praegu toimub. Samas iga inimese oma elu ja ise teab kuidas seda elab. Eilne seinapostitus fb oli väga hea mul. Mulle nii meeldis see lause, sest tunnen et see käis just selle teema kohta.
Olen hämmingus, et nii paljud Te loete mu elu tegemisi. Ma pole end iial pidanud nii huvitavaks inimeseks. Kuid siin enda välja kirjutamine võrdub mõnevõrra päeviku kirjutamisega, mida olen ka oma nooruses korduvalt teinud ja nii mõnigi neist on alles. Kus juures on neid nii veider lugeda.
Ma pole viisakas, nagu võiks. Ja ma ei hakka ennast muutma, et olla keegi, keda ma pole ja et meeldida kõigile. Ma lihtsalt olengi see kes olen. Mulle pole tähtis see paljudele ma meeldin või ei meeldi. Nii palju on samas mu käest küsitud: " Milleks selline meik ja riided? " Sellele on mul vaid üks vastus. Las ma olen lihtsalt selline nagu mulle endale meeldib. Ei ma ei tee seda selleks, et kellegile teisele meeldida. Ma valin riided ja selle, kas teha täna meik või mitte vastavalt sellele, kuidas ma just sel hetkel endale meeldin. See ei ole kuidagi seotud sellega, kas kavatsen täna kutte lantima või ujuma minna. Määrav on lihtsalt see, et ma antud olukorras tunneks ennast võimalikult hästi. Võimalikult ise endana.
Kindlasti on nii mõnelgi teist minust oma arvamus ja olete mind näinud käitumas nii hästi kui ka halvasti. Vahel olen ma endalegi võõras ja hiljem mõtlen miks ma nii tegin. Kuid samas leian üsna ruttu ka sellel mõeldes endaga rahu. Nii palju kordi olen endast välja läinud kuna tunnen, et mind ei kohelda nii nagu mina teisi kohtlen. See on tundunud lihtsalt sel hetkel nii ebaõiglane. Samas hiljem mõtlen, et mul on hea meel, et mina vähemalt käitusin õiglaselt ja see kui teised minuga ei käitunud jäägu nende südamele pigem. Sellel hetkel olen juba uhke enda üle.
Ma ei pea ennast halvaks inimeseks. Ehk meist keegi ei pea ennast ju. Me igaüks teame, et meie sees on tükike headust isegi siis kui keegi ei näe seda. Sellise teadmisega ongi raske kellegi peale vihane olla, sest kui vihastumise ajal mõtled, et tema käitumisel on samamoodi oma põhjus nagu ka minu halvasti käitumisel. Sel hetkel sa püüad pigem mõista mis on ta sellise käitumise põhjused. Ja sa lihtsalt ei suudagi teda hukka mõista kui leiad kasvõi ühe põhjuse, isegi siis kui see võib olla kaugest minevikust või hoopis kellegi teisega seotud. See on minu mõtteviisi võti igathes. Ma ei tea kui hea või halb see on. Nii lihtsalt on ja mulle meeldib nii mõelda.
Vahel ma ei tahagi mõelda põhjustele miks nii tehti jne. See tuleb tavaliselt sellest, et see inimene ei oma minu jaoks mitte mingit väärtust. Miks vaevata oma pead väärtusetute asjadega. Mõtetu. Just nende inimestega võin ka mina teinekord halvasti käituda. Muidugi enamus mu sõpru tuttavaid tunneb mind hoopis abivalmi, heasüdamliku ja rõõmsa neiuna. Mu sõbrad aga teavad kui habras võib olla see hing. Ma olen täiesti inimlikult haavatav, kuigi minu haavatava koha leidmine on suhteliselt raske. See on varieeruv koht mis hetkel on liiga õrn.
Sõpradega, või vähemasti inimestega, keda oma sõpradeks pean käitun ma harva halvasti. Üldjuhul vaid siis kui mulle on haiget tehtud teadlikult millegiga. Nii hämminguline kui see ka ei ole. Ühe sõbra kaotamine võib teha rohkem haiget kui mehe kaotamine. Ehk polnudki see päris sõber aga ta meeldis mulle just sellisena nagu ta oli... Ta polnud täiuslik ja oli aeg ja ehk praegugi ta ei mõista mind. Aga siiski tunnen temast puudust. Olen korduvalt öelnud, et seda meest ei taha ma tagasi aga seda sõpra ma tahaks küll. Kahjuks on nii, et nad on parimad sõbrad ja selleks, et saada tagasi üht pean leppima ka teise sallimisega või nägemisega.. Kuna neid saab valida vaid koos ja nad on üksteisest üsna mõjutatavad siis ma olen loobunud. Olen leppinud, et meie sõprusest on jäänud vaid mälestus. Pidagu tema mind kelleks tahes, aga siiski ta oli mulle oluline.
Minu süda on täis hoolimist inimeste vastu, kes selle on ära teeninud ja kellele olen suutnud andeks anda kõik nende käitumise eriärasused.
No comments:
Post a Comment