Ära tee mind enne maha kui pole veendunud  selles, kas ma olen ka tõeliselt seda kiitmist väärt. Ära nimeta mind feigiks või reaalseks, enne kui pole kummaski veendunud. Veel enam, ära proovi leida teed minu südamesse, kui ehitad oma rada valedele, ja kahepalgelisusele. Ka mina oskan olla kahepalgeline, kui oled juba arvama hakkanud, et oled selle raja valmis saanud ( feigilt ), siis pead üsnapea pettuma, kuna ka mina olen mänginud topeltmängu ja edaspidine mäng on reaalne katsumus, Sinule! Ma ei hakka end muutma kellegi võõra kommentaari pärast. Arvad et Sinu otsene ja lapsik ilkumine mind õõnestab? Sellisel juhul Sa eksid. Kuid üldiselt juhul, ei ole ma siiski ego ega ülbe. Ma olen tavaline. Üpriski heatahtlik, üritan vähemalt. Ära selle juttu põhjal arva, et ma olen külm ja kuri, tegelikult on asi kaugel sellest! Ka mina oskan armastada ja olla soe ja südamlik, kuid vaid eriliste inimestega. Võib olla isegi oksan ma armastada veelgi palavamalt kui teevad seda romantiliste filmide kangelased ja kangelannad, võib olla olen ma suuteline ohverdama enamat kui Julia ja Romeo. Sa ei tea seda kõike enne kui ei ole selles veendunud. Ärgem olge pealiskaudsed, ja ärgem tekitagem endale totraid eelarvamusi!
Minu Arvamus Siis.
Armastamine on nagu meelemürk. Kõigepealt tekib vaimustus täielikust andumusest. Pärastpoole, järgmisel päeval, tahad sa veel. Sa ei ole veel sõltuv, aga sulle meeldib see tunne ja sa arvad, et suudad olukorda endiselt ohjes hoida. Mõtled temast kaks minutit ja siis unustad ta kolmeks tunniks. Siis aga vähehaaval harjud sa temaga ja hakkad temast täielikult sõltuma. Nüüd mõtled temast kolm tundi ja unustad ta kaheks minutiks. Kui teda ei ole, tunned ennast nagu sõltlane, kes pole vajalikku annust saanud. Ja täpselt nagu sõltlased varastavad ja alandavad ennast, oled sina valmis tegema selle pärast ükskõik mida.




Ja see tunne tundub esmapilgul nii hea... Tagajärjed aga on kohutavad 
:)