Kuidagi midagi...

... midagi uut. 


Kas minu arvamus peab üldse kunagi midagi tähendama. Ma ei mõista. Kuidas saad arvata et nii on õige. Kõige haigem ongi see kui sulle öeldakse, et Sa meeldid mulle ja ma hoolin Sinust jne. Aga neid asju ei loe kuidagi inimese silmadest välja. Kas siis see inimene siis tegelikult ka saab midagi tunda, kui ta käitumisest sa midagi ei loe. Kas see kui ta on kellegi teisega  kas siis on teiste vastu kõik tunded kadunud. Liiga palju päeva küsimusi mille üle mõelda... 
Vahel ma mõtlen, et ma soovikski olla asendatav ... Täiesti asendatav kõigile. Sooviks et saaks oma elu teatepulga anda lihtsalt edasi järgmisele kes hakkaks ise edasi mu elu elama. 
Ei see jutt ei ole siia nüüd kirjutatud kuidagi kellegile lihtsalt spekuleerin elu üle. Mu elus pole pragu ainsatki meest, keda ma tõesti püüda tahaks või püüaks. Ja ma olen paljusi tahtnud aga neist ükski ei paku mulle praegu tõsist huvi. Muidugi on neid kellest ma hoolin ja kelle õnn mulle isegi korda läheb. On inimesi kelle valikut ma absoluutselt ei mõista ja kelle õnn tundub mulle sellise valiku näol võimatu. Samas nende elu. Lihtsalt natuke kahju on. Inimesed muutuvad nii kiirelt. Nii kahju et kõigi sõprade tuttavate elust ei olegi võimalik nii palju osa saada kui sooviks ehk. Nii kahju, et paljud suhted jahutab maha vahemaa. Samas ma usun et kui on õige tunne siis ei lahuta inimesi enam miski. Kuidas seda õiget meest üldse ära tunda. Arvan, et selle lihtsalt tunneb ära. 
Nii nagu mõistad kui kallis inimene sulle valetab. Ta ei peagi naerma hakkama ega midagi sisse rääkima. Lihtsalt Sa tunned 2ra et ta ei r22gi tõtt. Sisetunne. See on nii määrav samas. 
Ükskõik mistahes võit ei oma tähtsust kui sa sellega seoses ei tunne sisemist rahulolu. Rahulolu tunne on lihtsalt nii tähtis igas mõttes. Armastus on ju ka osaliselt kõigega rahul olemine.
Aastatega olen õppinud ka mina rahul olema. Seda ma siiski ei nimetaks veel õnneks. Õnnelik peab ka oskama olla. Oskama leppida kõigi halbade asjadega ja olema õnnelik kõigi heade asjade üle mis su elus on. Tean ühte inimest kes kunagi väitis mulle et ta ei saa iial õnnelikuks. Nüüd me pole suhelnud aga ometigi tundub mulle et nüüd on ta õnnelik. Ehk on see silmapete aga asi seegi. 


Veel tean inimesi kes väidavad mulle et nad on õnnelikud, kuid see ei peegeldu neist mitte kuidagi. Ma ei näe nende õnne ja samas kas ma peakski. Taas küsimus. Samas kui ma tunne inimest ja ma olen teda õnnelikumana näinud. ja praegune ei sarnane sellele absoluutselt kas siis ta ikka on õnnelik. Tema enda pärast ma tahaks siiralt loota. Eks aeg näitab. Õnne võid teeselda kuid seda ei suudeta kaua. Ka mina uskusin ühel eluperioodil et olin õnnelik. Nüüd tagasi vaadates ma mõistan et tegelikult ma üritasin kõik teha et ma saaks õnnelik olla aga ometigi naeratasin ülipalju et ka endale sisestada seda jah ma olen õnnelik . Ma lihtsalt valetasin endale et enda jaoks asi paremaks teha. Tegelikult ei olegi võimalik kuidagi et ma oleks saanud kuidagi sel ajal õnnelik olla.




Tuttavad näevad minu positiivsust ja elutahet. Seda tugevat isiksust. Sõbrad näevad sama kuid nemad teavad, et selle naeratava suu taga on palju valusaid kukkumisi olnud.
 Kuid ma saan kord kõik mis ma tahan. Ja kui ma ei saa siis ma ei tahtnud piisavalt. Võimatut pole olemas. Võib ka olla et see polegi mulle vajalik ja varsti unustan kõik praegused soovid. 

Võib olla

Kõik võib olla

Ära ütle kunagi, et 

ei kunagi

sest 

sa

iial 

ei tea 

kuidas pöördub 

õnn

c(: