Ja Kõik Saab Selgemaks

Ma käisin ära. Ma ei tundnud kohe küll rahuldus tunnet, kuid selleks ajaks kui koju sõitsin teadsin juba, et sellist inimest lihtsalt enam ei ole. Vähemalt mitte sellisel kujul enam. Korra mõtlesin et kuidas saab olla nii ... Lasin lihtsalt endal olla ... Muidugi tekkis ka vastupanu tunne kuid tänu pojale hoidsin end tagasi. Tema pisike ei kujuta ettegi milline olla veel oskan. Ja Tema ei saa iial seda teada. Tema silmis ma jäängi emmeks. Alati särasilmne ja hoolitsev. Tema jaoks peangi olema kogu maailm ja olen selle üle väga uhke.
Vähemalt ei tunne ma enam igatsust... Mitte mingit igatsust ei eksisteeri enam mu sees. Ma ei luba endal rohkem mõelda ma blokeerin oma alateadvuse. Ei ole võimalik nii edasi elada. Midagi peab muutuma veel ja mingi elu eskiisi ettekujutus on jälle olemas. Muutused on siianii ainult paremaks asjad teinud. Tundub et valesid valikuid ei olekski enam võimalik teha. Olen elus ühe vale valiku teinud ja siianii söön oma suppi.
Kuid miski pole iial enam nii nagu varem.
Iga päevaga muutub midagi.                                                    
Igaveseks ja kapitaalselt.                                                        
Ja seda oligi ju vaja                                                              
TÕESTADA :)                                                                
Kasvõi ainult                                                                  
endale.                                                                      

                                                                                Kuid siiski ma tean mis   mind tõeliselt õnnelikuks muudab igavesti, kas või hetkekski. Üks ainus naeratus, mille tähendus ehk polegi nii tähtis kui see et ta lihtsalt oleks mul olemas kas või vaid siis kui kui magan.
                                                             ˙·٠•●๑ღ♥ღ๑●•٠·˙                  

Järjekordne nv

Mõistmine mõiste kui selline on kadunud. Ma ei mõista lihtsalt selle mõiste mõtet. Kuidas peaksin ka oma suurimate pingutustega teisi mõistma kui ma ise endastki enam aru ei saa. Ma ei mõista midagi enam. Kõik jookseb hästi. Mul pole erilist põhjust kurta, kuid mõistmiseni siit on veel väga pikk tee. Olen elu jooksul õppinud et vahel on parem mitte teada ja mitte mõista, kuid sellegi poolest ma tahan ju.
Ma olen mõjutatav. Ehk liigagi. Ma lepin olukorraga ja olen ammu ju leppinud kõigega. Kuid kuna tuleb see hetk, et reaalselt ma seda ka mõistaks. Kas tõesti pean leppima jälle langusega. Samas. Ma ei nimetaks seda  languseks vaid see on paigal seis. Hetk kui ma ei teagi enam mida tahta. Hetk kui ma tahaks lihtsalt olla niii tuim et kõik lähekski minust mööda. Ma ei vaja märkamist. Tahan lihtsalt olla.
Sellises hetkes olles ma ei kassi. Ma üritan lihtsalt kuidagi asjad enda jaoks selgeks teha, et oskaksin selles suhtes ka teisi valgustada. Ma tunnen tungivat tunnet mineviku kohtade jaoks. Ma tahan jälle sinna minna. Lihtsalt istuda ja tunda seda rahu. Kui ma teaks, et see kindlalt aitab istuks ma kasvõi kohe rooli ja sõidaks sinna. Sellega kaasnev hirm aga keelab seda teha.
See on sama tunne mis vanaisa haual käija. Kord tunnen tungivat soovi sinna minna. Kohale jõudes ma ei tea mida ma tundma peaks . Ühest küljest valitseb mu sees rahulolu ja teisest küljest meeletu valu taoline tunne. Tuim kuid tugev ja rusuv. Just selle viimase tunde pärast ma ei teagi kas ma peaks sinna minema ikka või ei. Kas tõesti on mul hirm haiget saada? Ma ei oska ju vastata, enne kui seal ära käin. Kõik siiski oleneb sellest kumb tunne lõpuks domineerima jääb.
Need on ühed vähesed kohad kus mulle meeldib üksi käija. Lihtsalt kaotada aja taju ja kogu muu maailm, olla seal lihtsalt enda jaoks, ilma et ma sel hetkel teistega arvestaks.
Olen pikalt arutlenud endamisi. Mis selliseid hetki esile toob? Mineviku igatsus? Üksindus...
Mina igatahes vastust ei tea. Kui ma oskaks siis ma väldiks seda tunnet ilma, ilma et ma soovikski seda mõista. Kuid millegi pärast tekib ta just siis kui kõik on korras. Liigagi korras, et miskit valesti minna. Siis on tunne et miski ei saa ju valesti minna ja korraga avastan ennast lihtsalt tuimal pilgul oma mõtetes kogu keha täidetud külmusega. Ei ma ei nuta. Ma lihtsalt olen. Ma ei soovi suhelda. Ma ei taha neil hetkedel oma tunnetest rääkida. Ma tahan oma arvamuse vaid oma teada hoida. Just sel ajal tunnen et olen enda sees vangis. Täiesti kinni kuidagi jooksnud.
Kogu mu mälu oleks nagu mälestuste rämpsu täis ja läbi selle ei suuda ma näha oleviku võlu. Mu elukvaliteet on lihtsalt nulli lähedane. Ma olen sest pean. ma teen sest pean. Aga see õnne tunne kõige üle on kuidagi tuimaks muutunud. Mul ei ole nagu mingit tegemisrõõmu kui sellist.
Vähe sellest. Mu alateadvus mängib minuga karme mänge läbi unenägude. See paneb mind proovile. See  annab mulle märku, et kõike polegi võimalik nagu mõistusega võtta. Kuid see kuulub ju sinna valdkonda et miks ma ei suuda seda mõista mis minuga toimub?
Selle lahti mõtestamiseks oli mul kunagi omamoodi viis. Nüüd ma enam seda nimetada nii ei saa, kuna see on   sõna kuulub minu jaoks ulmeliste sõnade valdkonda nüüd.
Ei ma ei anna endale võimalust, isegi mitte nii mõelda. Kahjuks me ei saa iil surnud inimesi tagasi, et nende ees kasvõi korragi vabandada. Meie rong on lihtsalt läinud. Ja selle leppimisega peab ka oskama elada.
Ühel hetkel ma lihtsalt avastasin, et seda kõike polegi ju enam võimalik teha kuna teda enam ei ole, vähemalt mitte sellisel kujul et ta mind mõistaks. Nüüd ma siis üritangi ise Mõista, miks peavad ja just peavadki kõik need asjad olema just nii nagu nad on ja nii jäämagi.
Mulle ei meeldi sõna igaveseks, kuna ma ei suuda selle sõna tähendusega leppida aga ometi on vahel tunne et just see oleks õige sõna selle tunde väljendamiseks.

" See lihtsalt jääbki igaveseks nii "

Mäletan häguselt hetke kui ütlesin " Ei iial " ja mulle vatstati " Ära iial ütle iial " Andes märku et kõik on võimalik. Ka kõige võimatumas olukorras. Ma enam ei usu sellesse. Ma ei usu enam üldse midagi. Jätan kõigele natuke ruumi ka selleks et see on vale.


Ja järjekordselt on mu tekst siia tulnud ülipikk. Kuid tundub et alles väike protsent oma rahulolu saavutamiseks on ära tehtud. Ometigi ma lõpetan ja lihtsalt vaatan mis saab.

Haige

4 ööpäev kui pidevalt palavik 39 kandis .... Tipphetkedel 39,7  igatahes olen haigusest juba väsinud aga terveks pole ikka veel saanud.
Mul muidu hakkab Teisipäevast kool.
NII LAADAST SIIS !
 Mmmm Täiesti nihu läinud laat igatahes. Miski ei sujunud päris nii nagu vaja ... ja nii algusest kuni lõpuni v2lja. Kõik oli üks haige Feil. Isegi järgmise aasta laada isu ei ole :S Muidugi oli seal ka häid asju aga liiga palju asju mis oleks võinud paremini minna. Ma ei ole rahul Kohe kindlasti mitte.
Kuna tunnen et külmav2rinad j2lle peal(st. palavik jälle tõuseb !!!)  siis peidan end taas teki alla ja kirjutan pikemalt siis kui juba t2iesti terve olen ...
Aga imestan siiralt inimesed kes te loete mu blogi ??
T2nud igatahes ja loodan et meeldib :)

Unistused ei ole kunagi võimatud, unistused pole kättesaamatud, vaid unistused vajavad tahtejõudu ja inimest, kes need täide viib !

Üksildane Üksiklane

Ma vihkan seda tunnet ... MA ju pole üksinda. Mul on poja ja parim sõbranna pea aegu iga päev mu juures. Muidugi on ka muid suhteid vastasoo esindajatega jne. aga ometigi tunnen  seda tunnet et midagi on puudu. Miski mida kõik see ei kompenseeri ometigi.Veider rahulolematus. Ma ei talu seda olukorda. Ma tean kuidas ma seda parandada saaks aga ometi arvan ma et ma ei ole võimeline seda tunnet hetkel asendama. Ma aiman milline tunne peaks olema et ma selle üksinduse teema unustaks aga seda üksi kodus olles teha ei saa ja selleks on vaja mõnda inimest kes suudaks tekitada minus mõne erilise emotsiooni. Neid inimesi on viimasel ajal suhteliselt vähe, kellega soovin mingit lähedasemat kontakti luua. Enamasti ometigi võib olla hea võimalus aga kui ei ole seda õiget tunnet nagu peaks siis ma ei viitsigi üritama hakata, hiljem lihtsalt tekib pettumus tunne, et ma ei suudagi midagi ikka veel tunda nagu. Süümekad inimeste ees, kellele olen haiget teinud tänu sellele et olen omakasupüüdlikult teeselnud tundeid mida olemas ei ole. Ma üritan selliseid olukordi nüüd siis vältida.Ma ei taha, et keegi enam mulle nii teeks. Et keegi paneks mind endasse armuma ja siis tunnistab et see oli üks suur teesklus vaid. Mkmm. Ei. Ma enam ei tohi nii teha. Minu endaga on ju küllalt juba mängitud. Ma ei taha enam kellegi mänguasi olla.
Teisiti mõeldes jällegi, ma ei kujuta ette enam seda tõelist tunnet kellegiga olla koos. Kellegiga kes tekitaks kõhus liblikaid, keegi kelle naeratust vaadates tunnen kuidas õnnehormoonid hakkavad mu veres võimust võtma.  See tundub nii naiivse muinasjutuna. Seda justkui polekski olemas olnud. Kuigi tean et on. Neile hetkedele mõeldes tekib tunne nagu kõik see oleks üks suur unenägu olnud.
Tundub uskumatuna, et kord olin nii õnnelik. Vähemalt nüüd arvan, et see oli õnn. Sel hetkel kui see mul olemas oli kogu täies hiilguses  varjutas seda palju valesid ja pettumusi, millest pingsalt eemale vaadata üritasin. Ehk olingi naiivne jne. Aga ma olin mina ise ja ma meeldisin sel hetkel ise endale. Just sellise naeratava ja abivalmina. Mulle meeldis kellestki nii hoolida aga muidugi tegin ka palju vigu millest nüüdseks on mul palju ka õppida.
Ma ei saa väita et ma nüüd enam õnnelik ei ole. Olen ikka ju. Aga see pole see tunne enam. Olen õppinud selle kõigega nüüd leppima. Ma võiks siianii kassida ja nutta ja halada et miks kõik asajd nii on aga see ei muudaks enam midagi ju . Pigem sunnin ennast õnnelikuna tundma just kõige sellega mis mul on.
Kõik see mis on olnud on nagu mu mälestuste soomusrüü. Mulle meeldivad need mälestused aga ma tahan unustada neid hetki. Ja mõtlengi päevast päeva sellel et kord ma ei mäletagi sellest midagi enam ja ma tean et see meeldiks mulle. Siis oleks mul võimalik tunda nagu puhtalt lehelt. Siis ei ole võimalust ühtesi tundeid kirjeldada ja võrrelda teistega. Nii oleks palju kergem ehk uuesti armuda ja naiivselt uskuda, et see kord ma ei pea pettuma.
Hirm pettumuse ees ehk ei lasegi mul midagi nii eriliselt tõelist tunda. Jah mulle võivad meeldida kümned inimesed, kes, vähem, kes rohkem aga kui mul ei ole seda õiget tunnet siis ei ole ju mõtet ei ennast ega teisi petta teadmisega et nii peabki olema ja kõik on korras.
Olen pigem üksildane üksiklane. Ka nii on võimalik elada ja olla. Muidugi pole see parim variant aga ma juba oskan nii elada, natuke vähemalt. Ma ei väidagi enam, et raskemaid aegu ei tule aga ma saan kuidagi ikka ju hakkama. Mul on oma tugi millele toetun ja tean et järgmine nädal on mu tunnete vallas kirjutamise materjali korralikult.Ma lihtsalt peangi elama päev korraga.
Ei ärge arvake, et ennast nüüd haletsen. Mkmm . Mu elus on palju häid asju mida teistele ei ole, mitte et see mind kellestki paremaks või halvemaks teeb aga mul on vähemalt oskus leppida sellega mis mul on ja oskus olla õnnelik inimeste üle kellele parimat soovin.

On Mälestusi mida on võimatu unustada ja on Kohti mis neid meenutavad ja meenutama jäävadki.

Just See Mida Täna Mõtlen :)

Nii Lõpukas leian aega

Nii kuna mul nüüd uus töö, siis enamus mu aega kulub tööl käimisele ja sellest välja puhkamisele. Poja on õnneks jälle kodus. Õigemini praegu juba lasteaias.
Pigem teeb mulle muret  mu tänane unenägu.
Paljud väidavad, et kui tahad kedagi unustada oma elust, et siis uued inimesed panevad vanu tuttavaid/ sõpru unustama. Minu puhul see ei kehti. Ma olen mõistusega kõik läbi jõudnud mõelda. Ja ma tean täielikult, et ma tahan unustada teatud inimesi. Aga kui unenägudes näen hoopis risti vastu pidi mõistusele asju. Seal näen, neid tundeid mis ehk kunagi olid südamega tehtud. Miks nad siiski kummitavad mu elu. Miks ei saa ma ikka rahu. Arvasin, et tõesti aeg viib kõik need tunded ja mälestused. Ehk see mõtlemine unustamisest ongi enda petmine. Ehk mu süda ei kavatsegi seda teha. Samas. Ma pean unustama. Hommikul ärgates olin nii segaduses. Täiesti jahmunud. Ma tahan ju vaid rahu, ma ei taha torkida enam neid asju. Olen saanud pea aegu kõik mis ma tahtsin aga ikka ei suuda ma ennast neist asjust lahti rebida. Kummaline. Mis mind küll hoiab nende tunnete küüsis. Vahel mõtlen, et ehk peabki nii olema millegi jaoks, samas mõistust appi võttes taipan et see ei saa kuidagi nii olla. Mu külmunud olekus, asjad nii ei käi. Ma ei taha ju kedagi päris nii nagu kunagi armudes tahtsin. Või vähemasti ma ei taha tahta. Hirm armastuse ja haiget saamise ees teebki ju meid külmunuks. Ma ei taha kedagi ei minevikust ega olevikust. Tulevik on teadmata. Kuid miks siis mineviku tunded mind kimbutavad. Kas tõesti on võimalik, et mu alateadvuses töötab ikka veel see tunnete keeris. Kas tõesti suutis keegi mu ellu sellise märgi jätta.
Ometi pole ta midagi väärt ma tean. Ometi ma tean kõiki neid miljoneid halbu asju kuidas ta mu elu rikkus, kuidas ta ei hoolinud. Kuidas ta südames polnud ühtki tunnet.
Ma olen ju alla andnud ja loobuda juba soovinud ja nii jääbki. Seda lauset loen nüüd iga päev, ma usun et ma unustan, kuid kuna seda ei tea. Ma lihtsalt pean seda tegema et oma sisemine rahu lõpuks uuesti üles leida. Ja kui rahule mõtlen tuleb j2lle see heaolu tunne mis oli siis. Ma ei saa üldse enam aru, mis kuradi fiilingu sai mulle üldse selline asi pakkuda. See lihtsalt ei saanud ju armastus olla. Armastus pole ju ühepoolne, vaid armumine saab olla. Armastus kui tõeline tunne. Mkmm Ei Ei ja veel kord Ei. Ma ei armasta kedagi peale oma poja, Kerli ja oma ema. Need on mu 3 südant. Nende kolme armastuse märgiks on ka mu võtmehoidjal 3 südant ja neid inimesi ei tahagi ma iial unustada. Nad on kogu mu elu ja nendest ei lahuta mind iial mitte keegi ega mitte miski. Nad on selleks liiga olulised. Miljon korda olulisemad kui need värdjad tunded millest ma lahti ei saa.

Ometi ma naeratan igas päevas, ometi ma sisendan endale oma õnne taset. Mul on ju kõik olemas mida vajan. Mul on imearmas poeg, Mul on PARIMATEST PARIM Sõbranna Kellu Ja Veel PAREM Ema. Mul turvaline kodu. Mul on piisavalt raha et hakkama saada. Mida mu hing veel ihkama peaks ma ei mõista , miks kogu selle hea juures ei suuda ma unustada ühte halba asja. Kas tõesti see kaalub kõik selle ülesse. Ei kindlasti mitte, ma ei kavatse kellegi nimel enam mitte millestki loobuda. Ma olen korduvalt nii naiivselt rumal olnud. Enam ma seda olla ei kavatse. Kui loobun siis ehk aind enda või oma 3me südame nimel.
Eelkõige seda tunnet ma ei salli juba selle pärast et siis kui need tunded veel mu mõistuse segi olid löönud unustasin ma kõik oma kolm südant, mitte küll t2ielikult aga ikkagi ma jätisn nad unarusse ja seda ma tõesti kahetsen. Tõelise tundega peaks kõik teised suhted ka jääma ja paranema ka kõikkõigi ja kõige üle õnnelikud olema aga ometi seda ei olnud. Mu emal oli selles suhtes siiralt õigus mu peale pahane olla. Kuigi mu pisike 3 poolene poja meenutab naeratades siianii neid aegu :)
 Nii armasal siiral ja õnnelikul pilgul.
Milline usk, minus siis küll oli. Ka praegu ma usun et kord tuleb päev kui ma olengi just nii õnnelik nagu ma väärin. Ma usun et kõik need hea teod saavad kord ka mulle tasutud ja kõige halva põhjused saavad ka mulle selgeks.


 Ma jätkuvalt unustan halbu asju. Kuid iial ma ei unusta neid häid inimesi, kes on mind aidanud või mind toetanud kui mul raske on olnud. Vot need inimesed tekitavadki iga kallistuse ja silmavaatega minusse sooja sõpruse tunde. Tuhat Tänu Teile !


Ehk pole õige kõike seda mida mõtlen ja tunnen siia kirja panna aga ometigi tekitab ka see minus teatud rahulolu. Mul jumala Kama Kaks, mis arvamuse see Teistes tekitab minust, inimesed kes mind tunnevad teavad milline ma tõeliselt õnnelikuna olen ja need , kes mind kordki pole tõeliselt õnnelikuna näinud need inimesed ei tunnegi mind. Te kõik võite arvata, et see kõik pole normaalne jne. aga mina üritan oma vigadest ja kriitikast õppida ma ei saagi iial kõigile meelepärane olla ja ei tahagi. Ma olen Lihtsalt Mina Ise.  Ja pean meeldimagi just sellisena ja kui ei meeldi siis  pole mul isegi kahju, et Sa mind ei tunne.


T2nud tähelepanu eest ;)
Päikest.