Järjekordne nv

Mõistmine mõiste kui selline on kadunud. Ma ei mõista lihtsalt selle mõiste mõtet. Kuidas peaksin ka oma suurimate pingutustega teisi mõistma kui ma ise endastki enam aru ei saa. Ma ei mõista midagi enam. Kõik jookseb hästi. Mul pole erilist põhjust kurta, kuid mõistmiseni siit on veel väga pikk tee. Olen elu jooksul õppinud et vahel on parem mitte teada ja mitte mõista, kuid sellegi poolest ma tahan ju.
Ma olen mõjutatav. Ehk liigagi. Ma lepin olukorraga ja olen ammu ju leppinud kõigega. Kuid kuna tuleb see hetk, et reaalselt ma seda ka mõistaks. Kas tõesti pean leppima jälle langusega. Samas. Ma ei nimetaks seda  languseks vaid see on paigal seis. Hetk kui ma ei teagi enam mida tahta. Hetk kui ma tahaks lihtsalt olla niii tuim et kõik lähekski minust mööda. Ma ei vaja märkamist. Tahan lihtsalt olla.
Sellises hetkes olles ma ei kassi. Ma üritan lihtsalt kuidagi asjad enda jaoks selgeks teha, et oskaksin selles suhtes ka teisi valgustada. Ma tunnen tungivat tunnet mineviku kohtade jaoks. Ma tahan jälle sinna minna. Lihtsalt istuda ja tunda seda rahu. Kui ma teaks, et see kindlalt aitab istuks ma kasvõi kohe rooli ja sõidaks sinna. Sellega kaasnev hirm aga keelab seda teha.
See on sama tunne mis vanaisa haual käija. Kord tunnen tungivat soovi sinna minna. Kohale jõudes ma ei tea mida ma tundma peaks . Ühest küljest valitseb mu sees rahulolu ja teisest küljest meeletu valu taoline tunne. Tuim kuid tugev ja rusuv. Just selle viimase tunde pärast ma ei teagi kas ma peaks sinna minema ikka või ei. Kas tõesti on mul hirm haiget saada? Ma ei oska ju vastata, enne kui seal ära käin. Kõik siiski oleneb sellest kumb tunne lõpuks domineerima jääb.
Need on ühed vähesed kohad kus mulle meeldib üksi käija. Lihtsalt kaotada aja taju ja kogu muu maailm, olla seal lihtsalt enda jaoks, ilma et ma sel hetkel teistega arvestaks.
Olen pikalt arutlenud endamisi. Mis selliseid hetki esile toob? Mineviku igatsus? Üksindus...
Mina igatahes vastust ei tea. Kui ma oskaks siis ma väldiks seda tunnet ilma, ilma et ma soovikski seda mõista. Kuid millegi pärast tekib ta just siis kui kõik on korras. Liigagi korras, et miskit valesti minna. Siis on tunne et miski ei saa ju valesti minna ja korraga avastan ennast lihtsalt tuimal pilgul oma mõtetes kogu keha täidetud külmusega. Ei ma ei nuta. Ma lihtsalt olen. Ma ei soovi suhelda. Ma ei taha neil hetkedel oma tunnetest rääkida. Ma tahan oma arvamuse vaid oma teada hoida. Just sel ajal tunnen et olen enda sees vangis. Täiesti kinni kuidagi jooksnud.
Kogu mu mälu oleks nagu mälestuste rämpsu täis ja läbi selle ei suuda ma näha oleviku võlu. Mu elukvaliteet on lihtsalt nulli lähedane. Ma olen sest pean. ma teen sest pean. Aga see õnne tunne kõige üle on kuidagi tuimaks muutunud. Mul ei ole nagu mingit tegemisrõõmu kui sellist.
Vähe sellest. Mu alateadvus mängib minuga karme mänge läbi unenägude. See paneb mind proovile. See  annab mulle märku, et kõike polegi võimalik nagu mõistusega võtta. Kuid see kuulub ju sinna valdkonda et miks ma ei suuda seda mõista mis minuga toimub?
Selle lahti mõtestamiseks oli mul kunagi omamoodi viis. Nüüd ma enam seda nimetada nii ei saa, kuna see on   sõna kuulub minu jaoks ulmeliste sõnade valdkonda nüüd.
Ei ma ei anna endale võimalust, isegi mitte nii mõelda. Kahjuks me ei saa iil surnud inimesi tagasi, et nende ees kasvõi korragi vabandada. Meie rong on lihtsalt läinud. Ja selle leppimisega peab ka oskama elada.
Ühel hetkel ma lihtsalt avastasin, et seda kõike polegi ju enam võimalik teha kuna teda enam ei ole, vähemalt mitte sellisel kujul et ta mind mõistaks. Nüüd ma siis üritangi ise Mõista, miks peavad ja just peavadki kõik need asjad olema just nii nagu nad on ja nii jäämagi.
Mulle ei meeldi sõna igaveseks, kuna ma ei suuda selle sõna tähendusega leppida aga ometi on vahel tunne et just see oleks õige sõna selle tunde väljendamiseks.

" See lihtsalt jääbki igaveseks nii "

Mäletan häguselt hetke kui ütlesin " Ei iial " ja mulle vatstati " Ära iial ütle iial " Andes märku et kõik on võimalik. Ka kõige võimatumas olukorras. Ma enam ei usu sellesse. Ma ei usu enam üldse midagi. Jätan kõigele natuke ruumi ka selleks et see on vale.


Ja järjekordselt on mu tekst siia tulnud ülipikk. Kuid tundub et alles väike protsent oma rahulolu saavutamiseks on ära tehtud. Ometigi ma lõpetan ja lihtsalt vaatan mis saab.