Nii Lõpukas leian aega

Nii kuna mul nüüd uus töö, siis enamus mu aega kulub tööl käimisele ja sellest välja puhkamisele. Poja on õnneks jälle kodus. Õigemini praegu juba lasteaias.
Pigem teeb mulle muret  mu tänane unenägu.
Paljud väidavad, et kui tahad kedagi unustada oma elust, et siis uued inimesed panevad vanu tuttavaid/ sõpru unustama. Minu puhul see ei kehti. Ma olen mõistusega kõik läbi jõudnud mõelda. Ja ma tean täielikult, et ma tahan unustada teatud inimesi. Aga kui unenägudes näen hoopis risti vastu pidi mõistusele asju. Seal näen, neid tundeid mis ehk kunagi olid südamega tehtud. Miks nad siiski kummitavad mu elu. Miks ei saa ma ikka rahu. Arvasin, et tõesti aeg viib kõik need tunded ja mälestused. Ehk see mõtlemine unustamisest ongi enda petmine. Ehk mu süda ei kavatsegi seda teha. Samas. Ma pean unustama. Hommikul ärgates olin nii segaduses. Täiesti jahmunud. Ma tahan ju vaid rahu, ma ei taha torkida enam neid asju. Olen saanud pea aegu kõik mis ma tahtsin aga ikka ei suuda ma ennast neist asjust lahti rebida. Kummaline. Mis mind küll hoiab nende tunnete küüsis. Vahel mõtlen, et ehk peabki nii olema millegi jaoks, samas mõistust appi võttes taipan et see ei saa kuidagi nii olla. Mu külmunud olekus, asjad nii ei käi. Ma ei taha ju kedagi päris nii nagu kunagi armudes tahtsin. Või vähemasti ma ei taha tahta. Hirm armastuse ja haiget saamise ees teebki ju meid külmunuks. Ma ei taha kedagi ei minevikust ega olevikust. Tulevik on teadmata. Kuid miks siis mineviku tunded mind kimbutavad. Kas tõesti on võimalik, et mu alateadvuses töötab ikka veel see tunnete keeris. Kas tõesti suutis keegi mu ellu sellise märgi jätta.
Ometi pole ta midagi väärt ma tean. Ometi ma tean kõiki neid miljoneid halbu asju kuidas ta mu elu rikkus, kuidas ta ei hoolinud. Kuidas ta südames polnud ühtki tunnet.
Ma olen ju alla andnud ja loobuda juba soovinud ja nii jääbki. Seda lauset loen nüüd iga päev, ma usun et ma unustan, kuid kuna seda ei tea. Ma lihtsalt pean seda tegema et oma sisemine rahu lõpuks uuesti üles leida. Ja kui rahule mõtlen tuleb j2lle see heaolu tunne mis oli siis. Ma ei saa üldse enam aru, mis kuradi fiilingu sai mulle üldse selline asi pakkuda. See lihtsalt ei saanud ju armastus olla. Armastus pole ju ühepoolne, vaid armumine saab olla. Armastus kui tõeline tunne. Mkmm Ei Ei ja veel kord Ei. Ma ei armasta kedagi peale oma poja, Kerli ja oma ema. Need on mu 3 südant. Nende kolme armastuse märgiks on ka mu võtmehoidjal 3 südant ja neid inimesi ei tahagi ma iial unustada. Nad on kogu mu elu ja nendest ei lahuta mind iial mitte keegi ega mitte miski. Nad on selleks liiga olulised. Miljon korda olulisemad kui need värdjad tunded millest ma lahti ei saa.

Ometi ma naeratan igas päevas, ometi ma sisendan endale oma õnne taset. Mul on ju kõik olemas mida vajan. Mul on imearmas poeg, Mul on PARIMATEST PARIM Sõbranna Kellu Ja Veel PAREM Ema. Mul turvaline kodu. Mul on piisavalt raha et hakkama saada. Mida mu hing veel ihkama peaks ma ei mõista , miks kogu selle hea juures ei suuda ma unustada ühte halba asja. Kas tõesti see kaalub kõik selle ülesse. Ei kindlasti mitte, ma ei kavatse kellegi nimel enam mitte millestki loobuda. Ma olen korduvalt nii naiivselt rumal olnud. Enam ma seda olla ei kavatse. Kui loobun siis ehk aind enda või oma 3me südame nimel.
Eelkõige seda tunnet ma ei salli juba selle pärast et siis kui need tunded veel mu mõistuse segi olid löönud unustasin ma kõik oma kolm südant, mitte küll t2ielikult aga ikkagi ma jätisn nad unarusse ja seda ma tõesti kahetsen. Tõelise tundega peaks kõik teised suhted ka jääma ja paranema ka kõikkõigi ja kõige üle õnnelikud olema aga ometi seda ei olnud. Mu emal oli selles suhtes siiralt õigus mu peale pahane olla. Kuigi mu pisike 3 poolene poja meenutab naeratades siianii neid aegu :)
 Nii armasal siiral ja õnnelikul pilgul.
Milline usk, minus siis küll oli. Ka praegu ma usun et kord tuleb päev kui ma olengi just nii õnnelik nagu ma väärin. Ma usun et kõik need hea teod saavad kord ka mulle tasutud ja kõige halva põhjused saavad ka mulle selgeks.


 Ma jätkuvalt unustan halbu asju. Kuid iial ma ei unusta neid häid inimesi, kes on mind aidanud või mind toetanud kui mul raske on olnud. Vot need inimesed tekitavadki iga kallistuse ja silmavaatega minusse sooja sõpruse tunde. Tuhat Tänu Teile !


Ehk pole õige kõike seda mida mõtlen ja tunnen siia kirja panna aga ometigi tekitab ka see minus teatud rahulolu. Mul jumala Kama Kaks, mis arvamuse see Teistes tekitab minust, inimesed kes mind tunnevad teavad milline ma tõeliselt õnnelikuna olen ja need , kes mind kordki pole tõeliselt õnnelikuna näinud need inimesed ei tunnegi mind. Te kõik võite arvata, et see kõik pole normaalne jne. aga mina üritan oma vigadest ja kriitikast õppida ma ei saagi iial kõigile meelepärane olla ja ei tahagi. Ma olen Lihtsalt Mina Ise.  Ja pean meeldimagi just sellisena ja kui ei meeldi siis  pole mul isegi kahju, et Sa mind ei tunne.


T2nud tähelepanu eest ;)
Päikest.