Üksildane Üksiklane

Ma vihkan seda tunnet ... MA ju pole üksinda. Mul on poja ja parim sõbranna pea aegu iga päev mu juures. Muidugi on ka muid suhteid vastasoo esindajatega jne. aga ometigi tunnen  seda tunnet et midagi on puudu. Miski mida kõik see ei kompenseeri ometigi.Veider rahulolematus. Ma ei talu seda olukorda. Ma tean kuidas ma seda parandada saaks aga ometi arvan ma et ma ei ole võimeline seda tunnet hetkel asendama. Ma aiman milline tunne peaks olema et ma selle üksinduse teema unustaks aga seda üksi kodus olles teha ei saa ja selleks on vaja mõnda inimest kes suudaks tekitada minus mõne erilise emotsiooni. Neid inimesi on viimasel ajal suhteliselt vähe, kellega soovin mingit lähedasemat kontakti luua. Enamasti ometigi võib olla hea võimalus aga kui ei ole seda õiget tunnet nagu peaks siis ma ei viitsigi üritama hakata, hiljem lihtsalt tekib pettumus tunne, et ma ei suudagi midagi ikka veel tunda nagu. Süümekad inimeste ees, kellele olen haiget teinud tänu sellele et olen omakasupüüdlikult teeselnud tundeid mida olemas ei ole. Ma üritan selliseid olukordi nüüd siis vältida.Ma ei taha, et keegi enam mulle nii teeks. Et keegi paneks mind endasse armuma ja siis tunnistab et see oli üks suur teesklus vaid. Mkmm. Ei. Ma enam ei tohi nii teha. Minu endaga on ju küllalt juba mängitud. Ma ei taha enam kellegi mänguasi olla.
Teisiti mõeldes jällegi, ma ei kujuta ette enam seda tõelist tunnet kellegiga olla koos. Kellegiga kes tekitaks kõhus liblikaid, keegi kelle naeratust vaadates tunnen kuidas õnnehormoonid hakkavad mu veres võimust võtma.  See tundub nii naiivse muinasjutuna. Seda justkui polekski olemas olnud. Kuigi tean et on. Neile hetkedele mõeldes tekib tunne nagu kõik see oleks üks suur unenägu olnud.
Tundub uskumatuna, et kord olin nii õnnelik. Vähemalt nüüd arvan, et see oli õnn. Sel hetkel kui see mul olemas oli kogu täies hiilguses  varjutas seda palju valesid ja pettumusi, millest pingsalt eemale vaadata üritasin. Ehk olingi naiivne jne. Aga ma olin mina ise ja ma meeldisin sel hetkel ise endale. Just sellise naeratava ja abivalmina. Mulle meeldis kellestki nii hoolida aga muidugi tegin ka palju vigu millest nüüdseks on mul palju ka õppida.
Ma ei saa väita et ma nüüd enam õnnelik ei ole. Olen ikka ju. Aga see pole see tunne enam. Olen õppinud selle kõigega nüüd leppima. Ma võiks siianii kassida ja nutta ja halada et miks kõik asajd nii on aga see ei muudaks enam midagi ju . Pigem sunnin ennast õnnelikuna tundma just kõige sellega mis mul on.
Kõik see mis on olnud on nagu mu mälestuste soomusrüü. Mulle meeldivad need mälestused aga ma tahan unustada neid hetki. Ja mõtlengi päevast päeva sellel et kord ma ei mäletagi sellest midagi enam ja ma tean et see meeldiks mulle. Siis oleks mul võimalik tunda nagu puhtalt lehelt. Siis ei ole võimalust ühtesi tundeid kirjeldada ja võrrelda teistega. Nii oleks palju kergem ehk uuesti armuda ja naiivselt uskuda, et see kord ma ei pea pettuma.
Hirm pettumuse ees ehk ei lasegi mul midagi nii eriliselt tõelist tunda. Jah mulle võivad meeldida kümned inimesed, kes, vähem, kes rohkem aga kui mul ei ole seda õiget tunnet siis ei ole ju mõtet ei ennast ega teisi petta teadmisega et nii peabki olema ja kõik on korras.
Olen pigem üksildane üksiklane. Ka nii on võimalik elada ja olla. Muidugi pole see parim variant aga ma juba oskan nii elada, natuke vähemalt. Ma ei väidagi enam, et raskemaid aegu ei tule aga ma saan kuidagi ikka ju hakkama. Mul on oma tugi millele toetun ja tean et järgmine nädal on mu tunnete vallas kirjutamise materjali korralikult.Ma lihtsalt peangi elama päev korraga.
Ei ärge arvake, et ennast nüüd haletsen. Mkmm . Mu elus on palju häid asju mida teistele ei ole, mitte et see mind kellestki paremaks või halvemaks teeb aga mul on vähemalt oskus leppida sellega mis mul on ja oskus olla õnnelik inimeste üle kellele parimat soovin.

On Mälestusi mida on võimatu unustada ja on Kohti mis neid meenutavad ja meenutama jäävadki.