Ja Kõik Saab Selgemaks

Ma käisin ära. Ma ei tundnud kohe küll rahuldus tunnet, kuid selleks ajaks kui koju sõitsin teadsin juba, et sellist inimest lihtsalt enam ei ole. Vähemalt mitte sellisel kujul enam. Korra mõtlesin et kuidas saab olla nii ... Lasin lihtsalt endal olla ... Muidugi tekkis ka vastupanu tunne kuid tänu pojale hoidsin end tagasi. Tema pisike ei kujuta ettegi milline olla veel oskan. Ja Tema ei saa iial seda teada. Tema silmis ma jäängi emmeks. Alati särasilmne ja hoolitsev. Tema jaoks peangi olema kogu maailm ja olen selle üle väga uhke.
Vähemalt ei tunne ma enam igatsust... Mitte mingit igatsust ei eksisteeri enam mu sees. Ma ei luba endal rohkem mõelda ma blokeerin oma alateadvuse. Ei ole võimalik nii edasi elada. Midagi peab muutuma veel ja mingi elu eskiisi ettekujutus on jälle olemas. Muutused on siianii ainult paremaks asjad teinud. Tundub et valesid valikuid ei olekski enam võimalik teha. Olen elus ühe vale valiku teinud ja siianii söön oma suppi.
Kuid miski pole iial enam nii nagu varem.
Iga päevaga muutub midagi.                                                    
Igaveseks ja kapitaalselt.                                                        
Ja seda oligi ju vaja                                                              
TÕESTADA :)                                                                
Kasvõi ainult                                                                  
endale.                                                                      

                                                                                Kuid siiski ma tean mis   mind tõeliselt õnnelikuks muudab igavesti, kas või hetkekski. Üks ainus naeratus, mille tähendus ehk polegi nii tähtis kui see et ta lihtsalt oleks mul olemas kas või vaid siis kui kui magan.
                                                             ˙·٠•●๑ღ♥ღ๑●•٠·˙