25 H

Mõnikord öösiti, lonkides lossimägedes, vaadates taevas siravaid tähti, ma tean kui valus on tõde haavatud tunnetele. Kui toorelt kõlavad süüdistused, milles ei olegi süüd ja kui pilkasest pimedusest kostub  mu sumbunud karjatus. Ma põrkun hirmunult tagasi... Pikemalt mõtlemata torman vastassuunas teadmata kuhu, valimata teed -jooksen kuni pisarad voolavad üle põse, endal hing nööriga kaelas. Äkki seisan sillal, julgemata sellest üle minna, julgemata tagasi vaadata ning pisarad jooksevad mööda mu põski taas alla. Langen jõuetult istuli lumme.. Teadmine et vahest ma oleksin saanud midagi teisiti teha, rõhub mind. Tungib läbi mu igast naharakust, murrab endale teed südamesse. Ja juba ma soovin üldse mitte midagi tunda selle asemel  Ma ehamatan ennast kui vaid hääletu sosin üle mu huulte, mida keegi ei kuule, ütleb: "Ma igatsen Sind Ikkagi"

24 h katus 2ra olnud

Ma ei taha olla kiviks su jalge ees, mida märkad vaid siis kui segan su teel. Ma ei taha olla su  tühjade tundide ajaviiteks, kes meenub vaid siis kui pole mitte midagi paremat teha.  Anna andeks aga ma ei oska unustada erilisi inimesi ! I Miss You !

Kuidas ma ikka veel suudan naeratada

Need armsad siirad hetked ja väiksed rõõmustavad pisiasjad, hoiavad mind rajal – Minu enda rajal, mida ma ise loon, ajades omi asju, neid mida ma ise valinud olen, mis mind köidavad.

See aasta on olnud karm, kohati tundub, et isegi ebaõiglane. Aga näed, kalendris tiksub kohe viimane kuu, sellest aastast. Ja siin me oleme täna, me oleme kõigega hakkama saanud, mida elu meie teele toonud on. Jah ,, kaikaid kodaratesse ´´ on tulnud kõik võimalikest ja ka võimatutest kohadest, kuid siia hetke oleme me jõudnud, täna ja praegu. Ja kõik ei olegi sugugi halb. Ma ei oskaks ehk mõista nii hästi elu ja inimesi enda ümber, kui seda kõike minuga juhtunud ei oleks.  Nagu öeldakse, mõnikord sa võidad ja mõnikord sa saad õppetunni.

Tõsi küll, mõni kogemus on tohutult valu endaga kaasa toonud, et ka aja möödudes, ei suuda sa sellele mõelda, ilma et valus jõnks südame alt läbi ei käiks. Eriti karm tundub, kui see kõik sulle ennast ise meelde tuletab – leiad, mälestuste hõlma kadunud pildi..  Satuvad ette kirjaread, mida ammu enam oodata ei julge. – Ühtäkki tunned kuidas maailm su ümber seisma jääb, praegune reaalsus kaob kaugustesse ja su minevik viskub mälupiltidena su ette, vererõhk tõuseb ja käed värisevad… Raputad pead ja teadvustad endale, et see ei olnud sulle hea, täna ma olen piisavalt tark, et enam ma sellesse ennast ei mässi. 

Lähed kööki, paned kohvi hakkama ja vaatad aknast kohevat lumevatti, veendumaks et oled tagasi tänases reaalsuses. Hinge jääb siiski rahutult rahulolev tunne.

Aasta Viimase Kuu Mõtted

Aasta lõpp on aeg, mil mõtled rohkem ajale tagasi. Kõik on hoopis teistmoodi, kui oli eelmine aasta eksole.  Ja ammugi pole enam kõik nii nagu oli veel rohkem aega tagasi.  Tulevad meelde huvitavad ja rõõmsad seigad minevikust. Vahepeal tekib nostalgia, igatsus mingi tunde või hetke vastu ja see tunne on seletamatult tugev.
Ma olen mõelnud enda mineviku-kallitest inimestest.  Enamustega tõden siiski, et tänane reaalsus pole enam kaugeltki see mis siis mineviku hetked olid. Väärtushinnangud on muutunud, elud on muutunud,  maailm meie ümber on muutunud.  Tundub ehk kohati  kurb ja mõtlemapanev.
Märkamatult pole ma enam ise ka see kes olin aasta tagasi. Aeg on kadunud käest. Nii palju on tegemata jäänud, meeletu kui palju olen unustanud, näiteks nii palju on veel inimesi kellele oleks võinud tähelepanu pöörata kuid nüüd on aeg kuidagi otsas. Mu elu on nüüd teistsugune ja kauge nendega võrreldes. Kuid kõik näevad vaid mu naerust nägu ja nii ongi parem.

Täiesti paradoksaalne on olukord, et mul ei tundu isegi õigust olevat igatseda taga oma viimast suhet. See, mis lõppes enne, kui ta minu jaoks päriselt alata jõudis..

Hääletu Pisaratemäng

Ma võiks nutta ja karjuda praegu ... Ma lihtsalt ei oska olla ... 
Nii kui saavutan eesmärgi kahtlen oma valiku õigsuses ma ei tea kas üldse siia olukorra pilti sobin ja püsima jään. 
Tahaks mingit elu juhendit.
 Vedelen justkui tarbetult maas. Olen justkui tükike mis on kusagilt üle, mis on elupildist  jäetud kõrvale.

On aegu, mil tundub kõik kuidagi liiga karm.  Kuid elu soosib siiski julgeid. Jah on kaotusi, selliseid mis sind täiesti läbi raputavad, tekitades sinus tunde, et enam ma lihtsalt ei jaksa, kuid tegelikult, sa võid nutta, karjuda ja vinguda palju tahes, sa jätkad siiski. Sa ei anna elu suhtes alla. Sest sul on sellesse siiski usku. Ehk isegi usku võimatusse.
Nutt lihtsalt kipub kurku kuid reageerida sellele ei oska.
Ma tahan osata olla õnnelik selle kõige kuradi hea üle mis mul on ja mitte puudust tunda sellest millest olen ammu juba ilma jäänud, ma olen ju leppinud kõigi kaotustega, kuid miks mu minevik mulle rahu ei anna. 
Ma olen püha viha täis enda peale, kas ma tõesti ei ole ikka veel lahti lasknud sellest. 
Arvasin et olen peale kukkumist rajale saades võitja, kuid võitjad ju ei nuta neid hetki taga. Ma vaatan  küünlavalgel vihma ja mõtlen mis siis kui oleks suutnud rohkem ja oleks teinud kõik mis võimalik just nii et nüüd ma saaks rahus magada. 
Olen justkui aheldatud millegi külge. Millegi külge mille soonivalt valus ahelduskett tasapisi mu randmeid hõõrudes vere välja toob ja  siiski meenutab mulle mu valu ning igatsust.
Tahan jätta hüvasti jätta selle tundega, kui ma vaid teaks kuidas seda teha saaks. Ma ei jaksa enam põgeneda nende mõtete eest. Kuid need tunded ajavad mind just nagu lõpmatuseni taga  kuni olen t2iesti läbi väsinud ja räbal.

Sügisõhtu

Korter on külm ... liiga külm... Ma vihkan sügist ... nii külm ja nii üksildane õhtu mu voodis.
Ma olen kurb. Ma ei tea miks, vägisi tikub pisar silma.
Enne poja tegi musi ja kalli ja samal ajal jooksis pisar üle mu põse,
Mul on endast kahju, midagi pole juhtunud aga ometigi on sügis mind muserdanud ja loonud minust hetkel masenduses nukrutseja. Üksikult üksildane tunne.

M.O.T.T.

Minda Oligi Tarvis Tõestada :)
Ma olen saavutanud taas ühe eesmärkidest. Lõpuks sain mis tahtsin. Las olla see saladus mis see täpselt oli, kuid ma tõestasin endale et olen selleks siiski veel võimeline. Mul ei olegi vaja, et sellest kõik teaks kuidas lood on vms. Pea asi et mina ja tema seda teame.
Olukord pole enam pooltki nii keeruline kui arvasin. Mul ei ole vaja meest selleks et mul mees oleks vaid ma tahan et mul oleks mees siis kui ma arvan et mul teda vaja võiks olla :) ja nii just ongi ...
Ei ma ei ole armunud... mkmm see on hoopis kuidagi teist moodi... ta on lihtsalt kallis
ja kui mul tekiks nüüd mõni suhe ei tunneks ma et ma olen hõivatud... kuid kas ma siis käituks sama moodi nagu praegu jääb hetkel vastuseta küsimuseks. Kuid arvan, et siis oleks sellisel suhtlemisel lõpp.
Mis teeks üks naine kui teada saab, et ta eks mees teda petnud pole, kuid teeb seda praeguse naisega.
Tekib vaid küsimus kas see saab üldse siis armastus olla.Või on see mingit sorti paljas kiindumus kohusetunne. Väidetavalt pidi see armastus siiski  olema.
 Ma naeran .... Mitte küll nii nagu eile, eile naersin ma kuidagi nii veidralt õnnest :) Kas tõesti ma tundsin end õnnelikuna. Ehk jah , kuna olin saavutanud ühe eesmärgi mille kordaminekusse ma sisimas iial ei uskunud. Kuid kõik on võimalik andke vaid endale aega.  Eile suudeti mind naerma panna kuidas ma ammu ennast naermas ei mäleta.
Minus on hea tunne, ma tunnen endas võimu. Tunnen et olen enda üle nii uhke.
Mind ei häiri teadmine et ta on kellegiga koos täpselt nii kaua kui ma tean et saan sellest hoolimata seda mis tahan. Ja ongi mõlemad rahul kuidagi.
Kõige tähtsam on asja juures see, et ta siiski hoolib, ükskõik kus ta ka ei oleks.

Tühjus...

...on mu hinges. Kui valu ja pisarad on võimalik valada teksti, siis tühjusest ei sünni midagi. On ebamäärane rahulolematus olevaga.
Kui vahepeal tegi igatsus haiget, andis see siiski elusoleku tunde, nüüd tunnen puudust juba igatsusest endast. Täiesti uskumatult olen ma oma romantilised tunded ja emotsioonid nii ära ohjanud-peitnud-varjanud ja alla surunud, et nad tunduvad olevat kadunud olematusse. Ma lihtsalt ei ole endale neid lubada saanud. Kartuses haiget saada. Hirmust teist poolt ahistada.
Kummaline ja ebameeldiv on olla, igatsusega koos on kadunud ka unistused. Unistus õnnelikust ja turvalisest suhtest. Asemele on ilmunud vaid hulk küünilisust.
Vahepeal vaatan endasse ja püüan kaotatut sealt leida. Mis mind siis liigutab – ainuke, milleks tundub mul õigus olevat, on meelehärm kaotatud suhte pärast. Ja ometigi oli see ju nii vale...
Ometi ma leian et nii ongi õigem kuid meelehärm on tekkinud siiski.

Erinev

Kui meil on olemas üks hetk et koos olla, siis olgem koos ja lõbutsegem. Ärgem unustage, et see kord võibki olla kõige viimane. See kord võibki olla kõige lõpp. Kuidas me asju siis tahame mäletada? Muidugi ei saa me elus teha korraga kõike, kuid me saame nautida ükskõik mida tehes maksimumi. Me saame süüa magustoitu enne põhirooga. Me võime seda teha. Kes on kehtestanud reeglid? Keegi kunagi kusagil. Ja kogu maailm sõltub nüüd sellest. "Elu peabki magus olema," ütleb üks mu sõber iga kord kui ta tahab süüa poolt kooki korraga või kui mina arvan maiustus on liialt magus. Miks ta ei peakski magus olema? Aint et meil kõigil on magususe taluvus erinev. Või siis tunnetus. Seetõttu on vaja ka suhetes osadele inimestele rohkem romantikat ja maiust kui teistele. Mõnele ongi vaja vaid paid kord nädalas, teisele aga kaisutust igal hommikul ja õhtul.

Ükshetk ...

Ühel hetkel märkan, et kõik on muutunud. Soovin elult asju, mille saamine ei sõltu lihtsalt Minu tahtmisest, enam ei löö  lihtsalt käega, sest nüüd tean täpselt mida   tahan, vähemalt arvan end teadvat.  Üritan võidelda, kuid avastan, et kõik on lihtsalt kokku varisemas ja ülekohut tundub karjuvalt palju. 

Mina olen see, kes vaatamata kõigele peab olemasolevaga hakkama saama. Tuleb hetk, mil  mõistan, et ükskõik kui väga  ka midagi ei soovi, mõnikord on parim, mis sa teha saad lasta elul ise kõik paika loksutada. Ma võid küll minna ja astuda rongi ette, imelihtne viis probleemide kadumiseks, kuid samas võin  ka astuda sellele rongile ja vaadata kuhu see viib, midagi ju kaotada pole.  Võin ainult leida – iseenda! Õppides rahul olema olemasolevaga ja lakates lootmast, et elu ja inimesed mu  ümber peavad kohanema kõige sellega.

Mul ei ole sinu suhtes enam mingeid, suuri ootusi ja lootusi. Ja mulle meeldib see, sest  nii ma säästan ennast, sellest hinge kriipivast tundest, mis tuleks, kui sa jälle kaod, 

Ole mu elus, kui soovid. Vaatamata  kõigele, sul on mu südames koht, isegi väga eriline.  Aga ma tean, et meie teed pole  kokku ristuvaks määratud.

See kõik oli algusest peale nii keeruline, üksteise järgi tuli lihtsalt märke, et see pole õige ja alati siirusest ei piisa. Siis ma uskusin nagu väike plika, kõik pöördub imeliseks, tuleb vaid kuidagi sellele õigele rajale saada, kuid ei pöördunud miski õigeks.

Ma sain kogeda hoopis, vastupidist ootustele. Kõik lihtsalt juhtus.  Ükshetk sa olid ja siis jälle polnud, kuid sel ajal uskusin ma nii kindlalt paremasse homsesse, koos sinuga. Ja mul olid kõrged ootused, millega ma tegelikult oma elu ise raskeks tegin, sest kui ma kogeda sain, et miski ei lähe mööda lootusete täitumise radapidi, tuli pettumus pettuse otsa.

Lõpuks peale musta tühjust, leppisin ma sellega,  et see pole minu, õnnelikult  lõpuni lugu.  Mul ei kadunud usk, et elu on ilus. Vastupidi ma hakkasin, rohkem selle nimel vaeva nägema, et mu elu kvaliteet sõltuks minust endast, mitte kelleski teise inimese olemasolust.

Võib-olla peabki suhted, mis on määratud lõppema, lahti harutama, mitte puruks rebima, kui see võimalik on. Ma küll ei saa vaid seda soovitada, sest ma pole veel kuskile jõudnud ja ei tea ka kas jõuan.

Ükski varasem kogemus ei ole kunagi üdini halb või hea.

 Kui mul poleks elus läbielatud hetki, mil ma tahaks lihtsalt maa alla vajuda, silmad vees. Peas kumisevad ainult sõnad: Miks, miks, miks, see kõik on nii kuradi ebaõiglane, ma olin ju  ausalt südamest nii hea, kas ma tõesti väärisin seda kõike, mis on palju muud kui õnn.  Vastutasuks saad, vaid mõned ilusad hetked, mis on täpselt piisavad, et seda kõike sul niisama lihtsalt unustada ei oleks võimalik. Ükshetk on elu kui unenäos ja järgmisel lükataks sind kõledasse tühjusesse.  Ja kõik edaspidine on sinu valik, kas vajud pikka pimedusse, või elad end välja, korjad end kokku ja sammud edasi.  – Kui meil selliseid aegu poleks, ei oskaks me mõista, elu,  inimesi enda ümber ja mis peamine iseennast.  Sa saad teada, kui raske koormaga sa  tegelikult oled võimeline hakkama saama ning edaspidi ei lähe sa endast välja iga väiksema keerulise hetke peale.  

Kõik juhtub elus, põhjusega. Mõnikord on seda põhjust äärmiselt raske leida/mõista. Kuid olemas ta on alati. Mõnikord, mõistad sa seda alles aja möödudes ja ta võib avalduda ka testsugusel moel. Põhjus võib olla ainult see, et sind muuta, vastupidavamaks, õpetades sind paremini toime tulema.  Muutes su iseloomu tugevamaks. Ja siis tulebki välja, et iga kogemusega on sul ka teistele endast rohkem anda, tihti võid sa palju anda juba ainuüksi mõne hea elulise nõuandega,  aidates ka kellegil teisel õppida elu paremini mõistma.

Pettumus

Ma ei või Ma ei taha Ma ei Saa...
Ma olen Pettunud
Nii Nii Pettunud
Kuidas saab keegi nii teadmatult nii haiget teha
Ma üritan iga päev Sind oma elust välja süüa lihtsalt
aga üks kõik kui palju ma ka ei üritaks n2ib see võimatu !
Ma tahaks Sind vihata ...

Kuidas Saab Nii Üldse Kuidagi Olla

Kuidas saab olla, et tõde on varjatud isiku poolt, kes peaks olema su elu armastus

Kuidas saab olla, et ma usaldan sind täna ja homme sa reedad ning kasutad mind ära

Kuidas saavad olla tõesed need faktid, mis meenutuvad mulle kurjakuulutavat filmi

Keeruline on elada seda elu, kui ma kõrvad katan kinni ja ei taha uskuda silmi

Kuidas saab olla nii, et armastuse ja viha vahel on nähtamatu piir

Kui kallim täna lausub mulle sõnu, mis südame soojaks teevad,

Siis homme juba põlgab ja käsib mind hoida temast eemal

Kuidas saab olla, et olen täna armastatud, homme süda purustatud, ülehomme unustatud, nädala pärast veel hägune pilt su mälus on kuu aja pärast nagu mind polekski olnd

Kuidas saab olla, et ma enne ei hindand väärtust mis mu juurest tänaseks ära on lendand

Kuidas saab olla, et tõde on ainult valus siis, kui aeg on tiksund nulli, käes on raskeim kriis

Südame ja hinge annaks kallima eest, mida kõike õige armastuse nimel ma teeks, 

aga kuidas saab olla, et võib juhtuda see, kui vastu saad külmad käed ja tühjuse.

Kuidas saab olla. Palun vasta mulle sa, kuid siiski ei suuda ma uskuda

Kuidas saab olla - ja ei talu seda ma, ei ole võimalik elada valuta

Ei, see pole armastus, nagu riimis esimeses kõlas,

vaid elu betoonsein, millele valu on tekitanud mõrad

Mitte ainult pisarad ja valu, vaid arusaamatus ja pettumus, mis vastust kiirelt palub

Ma küsin "kuidas saab olla?" - kõik vaikivad peale tormi, mis äikesest möllab

Äkki see on lagunev sõprus, mida ma piksenooles näen

Äkki see on hoiatus, et liiga kauaks maailma jäänd

Äkki see on kutsung, et tule kallis võta mul käest

Äkki see on hüvastijätt, et ma rohkem sind ei näe

Valelik muie su näol, naiivset teesklust ma jälestan   

Andestan, aga ei unusta, igat detaili ma mäletan

Võin sinuga juua klubis, baaris, kodus pitsid täis ma kallan,kuid ei respekteeri, ei aita, kuid tegelt soovid mulle halba

Asi pole kompromissi leidmises, sind mingil moelgi suunaks

Asi on selles, et sa mitte kunagi - kunagi mind ei kuula

Igaühel on arvamus ja õigus sellele, siis öeldakse sulle "hoia enda teada see"

Siis kuidas saab probleem olla võrdselt lahendatud,kui idee jääb ainult pähe ja on sinna aheldatud

Kuidas saab olla, et vaenlane kallimaks maskeerund

Kuidas saab olla, erinev arusaam asjadest, kuid ühine tee ju

Kuidas saab olla võimalik, et see kõlab su suust 

"näita mu kasumit, tähtis pole muu"

Millestki midagi

Tundub et asi tüürib nii et kirjutan peale nv-si :) Ju siis on rohkem aega :D

Eile jälle pidu siis. Olin " KaineKas".

Mmm algul oli hirm, et nii pole võimalik pidu panna. Mitte sellepärast et olin kaine. Lihtsalt kuidagi võõraks jäänud seltskond ... ja kõik täiesti omas mullis. Muidugi nende olekule oli see vastav. Suhteliselt RÕVE tegelikult aga jah nende elu. Ma lihtsalt võtsin asjast maksimumi ja olen rahul. Kõik see osutus kergemaks kui ma arvasin. Tegin ära ja ei olnud midagi hullu. See ei tähenda veel seda, et ma rahu saaks. Kus sa sellega. Hommikul kui lõpuks mingi 8 ajal magama sain siis unenäod olid jälle jumala segased. unenäod kujutavad midagi väga veidrat endast. Ma ehk peaks midagi ette võtma või ma ei tea kuidagi läbi rääkima. Lõpetamata otsad ehk täiesti sõlme siduma. Kuid see tundub võimatu. See pole see inimene ja samas ehk eilne oli ka selle rahu leidmise jaoks üks väärt samm. Kunagi pean ma ju nendest piinajatest vabanema. Isegi joonud olekus ei tekkinud mul ühtki sellist erilist emotsiooni, et ma oleks tahtnud et midagi oleks teisiti. Mulle meeldis see mis oli ja ma ei vajanud absoluutselt muud. Ja ometigi unenägudes ei saa ma ikka rahu.
Kas tõesti petan ise ennast. Ma ei suudaks seda uskuda. Ja sellistes olukordades oleks võinud ju tekkida mingi emotsioon ja teha mingeid lollusi mida pärast oleks kahetsenud. Aga no ei midagi.
Tänu sellele tunnen ka ennast üsna tugevana, et nagu isegi juues enam ei teki rumalaid mõtteid aga teisest küljest olen ikkagi unenägude pärast mures.
Arvan, et eile suutsin nii endale kui teistele seda tõestada.
Ma ei oskagi nagu öelda kas see häiris mind... Samas ega see vastus polegi oluline.
Homsest olen siis praktikal. suhteliselt kass. Tahaks nii puhata aga aega pole.
Pean niigi ise endaga pidevas arutluses olema. Oootan nii väga seda aega kui olengi saavutanud selle kõik just sellisel kujul nagu soovin. Ehk käitusin ka eile natuke ülbelt aga see ei olnud see ülbus mis tavaliselt enesekaitsena kasutusele võtsin. Lihtsalt järgisin oma reegleid. Ja nüüd olen õnnelik, et mu reeglid toimivad,  mitte ainult teoorias vaid nagu näha oli, ka praktikas. Ülihea tegelikult. Jälle üks samm eesmärgil lähemal.
Endale tuli lihtsalt aega anda. Ma ei ütleks et see siianii käidud tee kerge oli ja ma ei arva et edaspidi nüüd on elu kerge vms. Lihtsalt endaga tegelemine ja ise enda mõistmine, reeglite tegemine ja järgimine viivad eesmärkideni. Iga eesmärk väärib märkimist. Olgu see siis merest või kogu meri.
Ma olen uhke enda elu üle ja kõige selle jama üle ka mis mind selle kogemuseni viinud on. See on ju mind teinud just selleks kes olen.
Reaalselt ei pea ma ennast kellestki paremaks või halvemaks aga mu käitumistel on sügavamad põhjused kui lihtsalt hetke emotsioon. Kui ma haiget saan siis ehk isegi andestan , kindlasti mäletan ja võimalusel maksan kätte. kuigi see pole eesmärk omaette. Kuid vaevalt ma ka võimalust kasutamata jätaks. Ma sooviks ehk isegi, et ma ei tahaks kätte maksta. Üldjuhul ma pole selline eriline kätte maksja. Aga kes teab ehk pole lihtsalt piisavalt head võimalust olnud.
On inimesi kellest hoolin ja neile andestan nagunii igasuguse käitumise, siis on inimesed kellega suhtlen kuid nende heaolu ja arvamus mulle korda ei lähe ja siis on inimesed kelle puhul ma leian et ma ei soovi nendega isegi mitte suhelda sest ma ei leia et see mulle mingit pinget pakuks :)

Ja Kõik Saab Selgemaks

Ma käisin ära. Ma ei tundnud kohe küll rahuldus tunnet, kuid selleks ajaks kui koju sõitsin teadsin juba, et sellist inimest lihtsalt enam ei ole. Vähemalt mitte sellisel kujul enam. Korra mõtlesin et kuidas saab olla nii ... Lasin lihtsalt endal olla ... Muidugi tekkis ka vastupanu tunne kuid tänu pojale hoidsin end tagasi. Tema pisike ei kujuta ettegi milline olla veel oskan. Ja Tema ei saa iial seda teada. Tema silmis ma jäängi emmeks. Alati särasilmne ja hoolitsev. Tema jaoks peangi olema kogu maailm ja olen selle üle väga uhke.
Vähemalt ei tunne ma enam igatsust... Mitte mingit igatsust ei eksisteeri enam mu sees. Ma ei luba endal rohkem mõelda ma blokeerin oma alateadvuse. Ei ole võimalik nii edasi elada. Midagi peab muutuma veel ja mingi elu eskiisi ettekujutus on jälle olemas. Muutused on siianii ainult paremaks asjad teinud. Tundub et valesid valikuid ei olekski enam võimalik teha. Olen elus ühe vale valiku teinud ja siianii söön oma suppi.
Kuid miski pole iial enam nii nagu varem.
Iga päevaga muutub midagi.                                                    
Igaveseks ja kapitaalselt.                                                        
Ja seda oligi ju vaja                                                              
TÕESTADA :)                                                                
Kasvõi ainult                                                                  
endale.                                                                      

                                                                                Kuid siiski ma tean mis   mind tõeliselt õnnelikuks muudab igavesti, kas või hetkekski. Üks ainus naeratus, mille tähendus ehk polegi nii tähtis kui see et ta lihtsalt oleks mul olemas kas või vaid siis kui kui magan.
                                                             ˙·٠•●๑ღ♥ღ๑●•٠·˙                  

Järjekordne nv

Mõistmine mõiste kui selline on kadunud. Ma ei mõista lihtsalt selle mõiste mõtet. Kuidas peaksin ka oma suurimate pingutustega teisi mõistma kui ma ise endastki enam aru ei saa. Ma ei mõista midagi enam. Kõik jookseb hästi. Mul pole erilist põhjust kurta, kuid mõistmiseni siit on veel väga pikk tee. Olen elu jooksul õppinud et vahel on parem mitte teada ja mitte mõista, kuid sellegi poolest ma tahan ju.
Ma olen mõjutatav. Ehk liigagi. Ma lepin olukorraga ja olen ammu ju leppinud kõigega. Kuid kuna tuleb see hetk, et reaalselt ma seda ka mõistaks. Kas tõesti pean leppima jälle langusega. Samas. Ma ei nimetaks seda  languseks vaid see on paigal seis. Hetk kui ma ei teagi enam mida tahta. Hetk kui ma tahaks lihtsalt olla niii tuim et kõik lähekski minust mööda. Ma ei vaja märkamist. Tahan lihtsalt olla.
Sellises hetkes olles ma ei kassi. Ma üritan lihtsalt kuidagi asjad enda jaoks selgeks teha, et oskaksin selles suhtes ka teisi valgustada. Ma tunnen tungivat tunnet mineviku kohtade jaoks. Ma tahan jälle sinna minna. Lihtsalt istuda ja tunda seda rahu. Kui ma teaks, et see kindlalt aitab istuks ma kasvõi kohe rooli ja sõidaks sinna. Sellega kaasnev hirm aga keelab seda teha.
See on sama tunne mis vanaisa haual käija. Kord tunnen tungivat soovi sinna minna. Kohale jõudes ma ei tea mida ma tundma peaks . Ühest küljest valitseb mu sees rahulolu ja teisest küljest meeletu valu taoline tunne. Tuim kuid tugev ja rusuv. Just selle viimase tunde pärast ma ei teagi kas ma peaks sinna minema ikka või ei. Kas tõesti on mul hirm haiget saada? Ma ei oska ju vastata, enne kui seal ära käin. Kõik siiski oleneb sellest kumb tunne lõpuks domineerima jääb.
Need on ühed vähesed kohad kus mulle meeldib üksi käija. Lihtsalt kaotada aja taju ja kogu muu maailm, olla seal lihtsalt enda jaoks, ilma et ma sel hetkel teistega arvestaks.
Olen pikalt arutlenud endamisi. Mis selliseid hetki esile toob? Mineviku igatsus? Üksindus...
Mina igatahes vastust ei tea. Kui ma oskaks siis ma väldiks seda tunnet ilma, ilma et ma soovikski seda mõista. Kuid millegi pärast tekib ta just siis kui kõik on korras. Liigagi korras, et miskit valesti minna. Siis on tunne et miski ei saa ju valesti minna ja korraga avastan ennast lihtsalt tuimal pilgul oma mõtetes kogu keha täidetud külmusega. Ei ma ei nuta. Ma lihtsalt olen. Ma ei soovi suhelda. Ma ei taha neil hetkedel oma tunnetest rääkida. Ma tahan oma arvamuse vaid oma teada hoida. Just sel ajal tunnen et olen enda sees vangis. Täiesti kinni kuidagi jooksnud.
Kogu mu mälu oleks nagu mälestuste rämpsu täis ja läbi selle ei suuda ma näha oleviku võlu. Mu elukvaliteet on lihtsalt nulli lähedane. Ma olen sest pean. ma teen sest pean. Aga see õnne tunne kõige üle on kuidagi tuimaks muutunud. Mul ei ole nagu mingit tegemisrõõmu kui sellist.
Vähe sellest. Mu alateadvus mängib minuga karme mänge läbi unenägude. See paneb mind proovile. See  annab mulle märku, et kõike polegi võimalik nagu mõistusega võtta. Kuid see kuulub ju sinna valdkonda et miks ma ei suuda seda mõista mis minuga toimub?
Selle lahti mõtestamiseks oli mul kunagi omamoodi viis. Nüüd ma enam seda nimetada nii ei saa, kuna see on   sõna kuulub minu jaoks ulmeliste sõnade valdkonda nüüd.
Ei ma ei anna endale võimalust, isegi mitte nii mõelda. Kahjuks me ei saa iil surnud inimesi tagasi, et nende ees kasvõi korragi vabandada. Meie rong on lihtsalt läinud. Ja selle leppimisega peab ka oskama elada.
Ühel hetkel ma lihtsalt avastasin, et seda kõike polegi ju enam võimalik teha kuna teda enam ei ole, vähemalt mitte sellisel kujul et ta mind mõistaks. Nüüd ma siis üritangi ise Mõista, miks peavad ja just peavadki kõik need asjad olema just nii nagu nad on ja nii jäämagi.
Mulle ei meeldi sõna igaveseks, kuna ma ei suuda selle sõna tähendusega leppida aga ometi on vahel tunne et just see oleks õige sõna selle tunde väljendamiseks.

" See lihtsalt jääbki igaveseks nii "

Mäletan häguselt hetke kui ütlesin " Ei iial " ja mulle vatstati " Ära iial ütle iial " Andes märku et kõik on võimalik. Ka kõige võimatumas olukorras. Ma enam ei usu sellesse. Ma ei usu enam üldse midagi. Jätan kõigele natuke ruumi ka selleks et see on vale.


Ja järjekordselt on mu tekst siia tulnud ülipikk. Kuid tundub et alles väike protsent oma rahulolu saavutamiseks on ära tehtud. Ometigi ma lõpetan ja lihtsalt vaatan mis saab.

Haige

4 ööpäev kui pidevalt palavik 39 kandis .... Tipphetkedel 39,7  igatahes olen haigusest juba väsinud aga terveks pole ikka veel saanud.
Mul muidu hakkab Teisipäevast kool.
NII LAADAST SIIS !
 Mmmm Täiesti nihu läinud laat igatahes. Miski ei sujunud päris nii nagu vaja ... ja nii algusest kuni lõpuni v2lja. Kõik oli üks haige Feil. Isegi järgmise aasta laada isu ei ole :S Muidugi oli seal ka häid asju aga liiga palju asju mis oleks võinud paremini minna. Ma ei ole rahul Kohe kindlasti mitte.
Kuna tunnen et külmav2rinad j2lle peal(st. palavik jälle tõuseb !!!)  siis peidan end taas teki alla ja kirjutan pikemalt siis kui juba t2iesti terve olen ...
Aga imestan siiralt inimesed kes te loete mu blogi ??
T2nud igatahes ja loodan et meeldib :)

Unistused ei ole kunagi võimatud, unistused pole kättesaamatud, vaid unistused vajavad tahtejõudu ja inimest, kes need täide viib !

Üksildane Üksiklane

Ma vihkan seda tunnet ... MA ju pole üksinda. Mul on poja ja parim sõbranna pea aegu iga päev mu juures. Muidugi on ka muid suhteid vastasoo esindajatega jne. aga ometigi tunnen  seda tunnet et midagi on puudu. Miski mida kõik see ei kompenseeri ometigi.Veider rahulolematus. Ma ei talu seda olukorda. Ma tean kuidas ma seda parandada saaks aga ometi arvan ma et ma ei ole võimeline seda tunnet hetkel asendama. Ma aiman milline tunne peaks olema et ma selle üksinduse teema unustaks aga seda üksi kodus olles teha ei saa ja selleks on vaja mõnda inimest kes suudaks tekitada minus mõne erilise emotsiooni. Neid inimesi on viimasel ajal suhteliselt vähe, kellega soovin mingit lähedasemat kontakti luua. Enamasti ometigi võib olla hea võimalus aga kui ei ole seda õiget tunnet nagu peaks siis ma ei viitsigi üritama hakata, hiljem lihtsalt tekib pettumus tunne, et ma ei suudagi midagi ikka veel tunda nagu. Süümekad inimeste ees, kellele olen haiget teinud tänu sellele et olen omakasupüüdlikult teeselnud tundeid mida olemas ei ole. Ma üritan selliseid olukordi nüüd siis vältida.Ma ei taha, et keegi enam mulle nii teeks. Et keegi paneks mind endasse armuma ja siis tunnistab et see oli üks suur teesklus vaid. Mkmm. Ei. Ma enam ei tohi nii teha. Minu endaga on ju küllalt juba mängitud. Ma ei taha enam kellegi mänguasi olla.
Teisiti mõeldes jällegi, ma ei kujuta ette enam seda tõelist tunnet kellegiga olla koos. Kellegiga kes tekitaks kõhus liblikaid, keegi kelle naeratust vaadates tunnen kuidas õnnehormoonid hakkavad mu veres võimust võtma.  See tundub nii naiivse muinasjutuna. Seda justkui polekski olemas olnud. Kuigi tean et on. Neile hetkedele mõeldes tekib tunne nagu kõik see oleks üks suur unenägu olnud.
Tundub uskumatuna, et kord olin nii õnnelik. Vähemalt nüüd arvan, et see oli õnn. Sel hetkel kui see mul olemas oli kogu täies hiilguses  varjutas seda palju valesid ja pettumusi, millest pingsalt eemale vaadata üritasin. Ehk olingi naiivne jne. Aga ma olin mina ise ja ma meeldisin sel hetkel ise endale. Just sellise naeratava ja abivalmina. Mulle meeldis kellestki nii hoolida aga muidugi tegin ka palju vigu millest nüüdseks on mul palju ka õppida.
Ma ei saa väita et ma nüüd enam õnnelik ei ole. Olen ikka ju. Aga see pole see tunne enam. Olen õppinud selle kõigega nüüd leppima. Ma võiks siianii kassida ja nutta ja halada et miks kõik asajd nii on aga see ei muudaks enam midagi ju . Pigem sunnin ennast õnnelikuna tundma just kõige sellega mis mul on.
Kõik see mis on olnud on nagu mu mälestuste soomusrüü. Mulle meeldivad need mälestused aga ma tahan unustada neid hetki. Ja mõtlengi päevast päeva sellel et kord ma ei mäletagi sellest midagi enam ja ma tean et see meeldiks mulle. Siis oleks mul võimalik tunda nagu puhtalt lehelt. Siis ei ole võimalust ühtesi tundeid kirjeldada ja võrrelda teistega. Nii oleks palju kergem ehk uuesti armuda ja naiivselt uskuda, et see kord ma ei pea pettuma.
Hirm pettumuse ees ehk ei lasegi mul midagi nii eriliselt tõelist tunda. Jah mulle võivad meeldida kümned inimesed, kes, vähem, kes rohkem aga kui mul ei ole seda õiget tunnet siis ei ole ju mõtet ei ennast ega teisi petta teadmisega et nii peabki olema ja kõik on korras.
Olen pigem üksildane üksiklane. Ka nii on võimalik elada ja olla. Muidugi pole see parim variant aga ma juba oskan nii elada, natuke vähemalt. Ma ei väidagi enam, et raskemaid aegu ei tule aga ma saan kuidagi ikka ju hakkama. Mul on oma tugi millele toetun ja tean et järgmine nädal on mu tunnete vallas kirjutamise materjali korralikult.Ma lihtsalt peangi elama päev korraga.
Ei ärge arvake, et ennast nüüd haletsen. Mkmm . Mu elus on palju häid asju mida teistele ei ole, mitte et see mind kellestki paremaks või halvemaks teeb aga mul on vähemalt oskus leppida sellega mis mul on ja oskus olla õnnelik inimeste üle kellele parimat soovin.

On Mälestusi mida on võimatu unustada ja on Kohti mis neid meenutavad ja meenutama jäävadki.

Just See Mida Täna Mõtlen :)

Nii Lõpukas leian aega

Nii kuna mul nüüd uus töö, siis enamus mu aega kulub tööl käimisele ja sellest välja puhkamisele. Poja on õnneks jälle kodus. Õigemini praegu juba lasteaias.
Pigem teeb mulle muret  mu tänane unenägu.
Paljud väidavad, et kui tahad kedagi unustada oma elust, et siis uued inimesed panevad vanu tuttavaid/ sõpru unustama. Minu puhul see ei kehti. Ma olen mõistusega kõik läbi jõudnud mõelda. Ja ma tean täielikult, et ma tahan unustada teatud inimesi. Aga kui unenägudes näen hoopis risti vastu pidi mõistusele asju. Seal näen, neid tundeid mis ehk kunagi olid südamega tehtud. Miks nad siiski kummitavad mu elu. Miks ei saa ma ikka rahu. Arvasin, et tõesti aeg viib kõik need tunded ja mälestused. Ehk see mõtlemine unustamisest ongi enda petmine. Ehk mu süda ei kavatsegi seda teha. Samas. Ma pean unustama. Hommikul ärgates olin nii segaduses. Täiesti jahmunud. Ma tahan ju vaid rahu, ma ei taha torkida enam neid asju. Olen saanud pea aegu kõik mis ma tahtsin aga ikka ei suuda ma ennast neist asjust lahti rebida. Kummaline. Mis mind küll hoiab nende tunnete küüsis. Vahel mõtlen, et ehk peabki nii olema millegi jaoks, samas mõistust appi võttes taipan et see ei saa kuidagi nii olla. Mu külmunud olekus, asjad nii ei käi. Ma ei taha ju kedagi päris nii nagu kunagi armudes tahtsin. Või vähemasti ma ei taha tahta. Hirm armastuse ja haiget saamise ees teebki ju meid külmunuks. Ma ei taha kedagi ei minevikust ega olevikust. Tulevik on teadmata. Kuid miks siis mineviku tunded mind kimbutavad. Kas tõesti on võimalik, et mu alateadvuses töötab ikka veel see tunnete keeris. Kas tõesti suutis keegi mu ellu sellise märgi jätta.
Ometi pole ta midagi väärt ma tean. Ometi ma tean kõiki neid miljoneid halbu asju kuidas ta mu elu rikkus, kuidas ta ei hoolinud. Kuidas ta südames polnud ühtki tunnet.
Ma olen ju alla andnud ja loobuda juba soovinud ja nii jääbki. Seda lauset loen nüüd iga päev, ma usun et ma unustan, kuid kuna seda ei tea. Ma lihtsalt pean seda tegema et oma sisemine rahu lõpuks uuesti üles leida. Ja kui rahule mõtlen tuleb j2lle see heaolu tunne mis oli siis. Ma ei saa üldse enam aru, mis kuradi fiilingu sai mulle üldse selline asi pakkuda. See lihtsalt ei saanud ju armastus olla. Armastus pole ju ühepoolne, vaid armumine saab olla. Armastus kui tõeline tunne. Mkmm Ei Ei ja veel kord Ei. Ma ei armasta kedagi peale oma poja, Kerli ja oma ema. Need on mu 3 südant. Nende kolme armastuse märgiks on ka mu võtmehoidjal 3 südant ja neid inimesi ei tahagi ma iial unustada. Nad on kogu mu elu ja nendest ei lahuta mind iial mitte keegi ega mitte miski. Nad on selleks liiga olulised. Miljon korda olulisemad kui need värdjad tunded millest ma lahti ei saa.

Ometi ma naeratan igas päevas, ometi ma sisendan endale oma õnne taset. Mul on ju kõik olemas mida vajan. Mul on imearmas poeg, Mul on PARIMATEST PARIM Sõbranna Kellu Ja Veel PAREM Ema. Mul turvaline kodu. Mul on piisavalt raha et hakkama saada. Mida mu hing veel ihkama peaks ma ei mõista , miks kogu selle hea juures ei suuda ma unustada ühte halba asja. Kas tõesti see kaalub kõik selle ülesse. Ei kindlasti mitte, ma ei kavatse kellegi nimel enam mitte millestki loobuda. Ma olen korduvalt nii naiivselt rumal olnud. Enam ma seda olla ei kavatse. Kui loobun siis ehk aind enda või oma 3me südame nimel.
Eelkõige seda tunnet ma ei salli juba selle pärast et siis kui need tunded veel mu mõistuse segi olid löönud unustasin ma kõik oma kolm südant, mitte küll t2ielikult aga ikkagi ma jätisn nad unarusse ja seda ma tõesti kahetsen. Tõelise tundega peaks kõik teised suhted ka jääma ja paranema ka kõikkõigi ja kõige üle õnnelikud olema aga ometi seda ei olnud. Mu emal oli selles suhtes siiralt õigus mu peale pahane olla. Kuigi mu pisike 3 poolene poja meenutab naeratades siianii neid aegu :)
 Nii armasal siiral ja õnnelikul pilgul.
Milline usk, minus siis küll oli. Ka praegu ma usun et kord tuleb päev kui ma olengi just nii õnnelik nagu ma väärin. Ma usun et kõik need hea teod saavad kord ka mulle tasutud ja kõige halva põhjused saavad ka mulle selgeks.


 Ma jätkuvalt unustan halbu asju. Kuid iial ma ei unusta neid häid inimesi, kes on mind aidanud või mind toetanud kui mul raske on olnud. Vot need inimesed tekitavadki iga kallistuse ja silmavaatega minusse sooja sõpruse tunde. Tuhat Tänu Teile !


Ehk pole õige kõike seda mida mõtlen ja tunnen siia kirja panna aga ometigi tekitab ka see minus teatud rahulolu. Mul jumala Kama Kaks, mis arvamuse see Teistes tekitab minust, inimesed kes mind tunnevad teavad milline ma tõeliselt õnnelikuna olen ja need , kes mind kordki pole tõeliselt õnnelikuna näinud need inimesed ei tunnegi mind. Te kõik võite arvata, et see kõik pole normaalne jne. aga mina üritan oma vigadest ja kriitikast õppida ma ei saagi iial kõigile meelepärane olla ja ei tahagi. Ma olen Lihtsalt Mina Ise.  Ja pean meeldimagi just sellisena ja kui ei meeldi siis  pole mul isegi kahju, et Sa mind ei tunne.


T2nud tähelepanu eest ;)
Päikest.

Ära tee mind enne maha kui pole veendunud  selles, kas ma olen ka tõeliselt seda kiitmist väärt. Ära nimeta mind feigiks või reaalseks, enne kui pole kummaski veendunud. Veel enam, ära proovi leida teed minu südamesse, kui ehitad oma rada valedele, ja kahepalgelisusele. Ka mina oskan olla kahepalgeline, kui oled juba arvama hakkanud, et oled selle raja valmis saanud ( feigilt ), siis pead üsnapea pettuma, kuna ka mina olen mänginud topeltmängu ja edaspidine mäng on reaalne katsumus, Sinule! Ma ei hakka end muutma kellegi võõra kommentaari pärast. Arvad et Sinu otsene ja lapsik ilkumine mind õõnestab? Sellisel juhul Sa eksid. Kuid üldiselt juhul, ei ole ma siiski ego ega ülbe. Ma olen tavaline. Üpriski heatahtlik, üritan vähemalt. Ära selle juttu põhjal arva, et ma olen külm ja kuri, tegelikult on asi kaugel sellest! Ka mina oskan armastada ja olla soe ja südamlik, kuid vaid eriliste inimestega. Võib olla isegi oksan ma armastada veelgi palavamalt kui teevad seda romantiliste filmide kangelased ja kangelannad, võib olla olen ma suuteline ohverdama enamat kui Julia ja Romeo. Sa ei tea seda kõike enne kui ei ole selles veendunud. Ärgem olge pealiskaudsed, ja ärgem tekitagem endale totraid eelarvamusi!
Minu Arvamus Siis.
Armastamine on nagu meelemürk. Kõigepealt tekib vaimustus täielikust andumusest. Pärastpoole, järgmisel päeval, tahad sa veel. Sa ei ole veel sõltuv, aga sulle meeldib see tunne ja sa arvad, et suudad olukorda endiselt ohjes hoida. Mõtled temast kaks minutit ja siis unustad ta kolmeks tunniks. Siis aga vähehaaval harjud sa temaga ja hakkad temast täielikult sõltuma. Nüüd mõtled temast kolm tundi ja unustad ta kaheks minutiks. Kui teda ei ole, tunned ennast nagu sõltlane, kes pole vajalikku annust saanud. Ja täpselt nagu sõltlased varastavad ja alandavad ennast, oled sina valmis tegema selle pärast ükskõik mida.




Ja see tunne tundub esmapilgul nii hea... Tagajärjed aga on kohutavad 
:) 

Kuidagi midagi...

... midagi uut. 


Kas minu arvamus peab üldse kunagi midagi tähendama. Ma ei mõista. Kuidas saad arvata et nii on õige. Kõige haigem ongi see kui sulle öeldakse, et Sa meeldid mulle ja ma hoolin Sinust jne. Aga neid asju ei loe kuidagi inimese silmadest välja. Kas siis see inimene siis tegelikult ka saab midagi tunda, kui ta käitumisest sa midagi ei loe. Kas see kui ta on kellegi teisega  kas siis on teiste vastu kõik tunded kadunud. Liiga palju päeva küsimusi mille üle mõelda... 
Vahel ma mõtlen, et ma soovikski olla asendatav ... Täiesti asendatav kõigile. Sooviks et saaks oma elu teatepulga anda lihtsalt edasi järgmisele kes hakkaks ise edasi mu elu elama. 
Ei see jutt ei ole siia nüüd kirjutatud kuidagi kellegile lihtsalt spekuleerin elu üle. Mu elus pole pragu ainsatki meest, keda ma tõesti püüda tahaks või püüaks. Ja ma olen paljusi tahtnud aga neist ükski ei paku mulle praegu tõsist huvi. Muidugi on neid kellest ma hoolin ja kelle õnn mulle isegi korda läheb. On inimesi kelle valikut ma absoluutselt ei mõista ja kelle õnn tundub mulle sellise valiku näol võimatu. Samas nende elu. Lihtsalt natuke kahju on. Inimesed muutuvad nii kiirelt. Nii kahju et kõigi sõprade tuttavate elust ei olegi võimalik nii palju osa saada kui sooviks ehk. Nii kahju, et paljud suhted jahutab maha vahemaa. Samas ma usun et kui on õige tunne siis ei lahuta inimesi enam miski. Kuidas seda õiget meest üldse ära tunda. Arvan, et selle lihtsalt tunneb ära. 
Nii nagu mõistad kui kallis inimene sulle valetab. Ta ei peagi naerma hakkama ega midagi sisse rääkima. Lihtsalt Sa tunned 2ra et ta ei r22gi tõtt. Sisetunne. See on nii määrav samas. 
Ükskõik mistahes võit ei oma tähtsust kui sa sellega seoses ei tunne sisemist rahulolu. Rahulolu tunne on lihtsalt nii tähtis igas mõttes. Armastus on ju ka osaliselt kõigega rahul olemine.
Aastatega olen õppinud ka mina rahul olema. Seda ma siiski ei nimetaks veel õnneks. Õnnelik peab ka oskama olla. Oskama leppida kõigi halbade asjadega ja olema õnnelik kõigi heade asjade üle mis su elus on. Tean ühte inimest kes kunagi väitis mulle et ta ei saa iial õnnelikuks. Nüüd me pole suhelnud aga ometigi tundub mulle et nüüd on ta õnnelik. Ehk on see silmapete aga asi seegi. 


Veel tean inimesi kes väidavad mulle et nad on õnnelikud, kuid see ei peegeldu neist mitte kuidagi. Ma ei näe nende õnne ja samas kas ma peakski. Taas küsimus. Samas kui ma tunne inimest ja ma olen teda õnnelikumana näinud. ja praegune ei sarnane sellele absoluutselt kas siis ta ikka on õnnelik. Tema enda pärast ma tahaks siiralt loota. Eks aeg näitab. Õnne võid teeselda kuid seda ei suudeta kaua. Ka mina uskusin ühel eluperioodil et olin õnnelik. Nüüd tagasi vaadates ma mõistan et tegelikult ma üritasin kõik teha et ma saaks õnnelik olla aga ometigi naeratasin ülipalju et ka endale sisestada seda jah ma olen õnnelik . Ma lihtsalt valetasin endale et enda jaoks asi paremaks teha. Tegelikult ei olegi võimalik kuidagi et ma oleks saanud kuidagi sel ajal õnnelik olla.




Tuttavad näevad minu positiivsust ja elutahet. Seda tugevat isiksust. Sõbrad näevad sama kuid nemad teavad, et selle naeratava suu taga on palju valusaid kukkumisi olnud.
 Kuid ma saan kord kõik mis ma tahan. Ja kui ma ei saa siis ma ei tahtnud piisavalt. Võimatut pole olemas. Võib ka olla et see polegi mulle vajalik ja varsti unustan kõik praegused soovid. 

Võib olla

Kõik võib olla

Ära ütle kunagi, et 

ei kunagi

sest 

sa

iial 

ei tea 

kuidas pöördub 

õnn

c(: 

Uuuulallallaaa...

... ühel päeval kui mõistad, et kõik kes sellest midagi teavad pooldavad Sind, see ongi see päev kui tunned, et see mida kadunuks pidasid on jälle olemas.
Ma kogusin infot ja mõistsin, et see info on ikka liiga julm. Liiga julm, et tõsi olla. Liiga palju negatiivsust ja ma ei kuulnud mitte ainsamatki positiivset asja. Ah jaa valetan. Kuulsin küll. Üks asi nimelt oli see, et enam ei pea vähemat käsitööd tegema. Kuid isegi selle tegemise üle oleks ma arusaadavatel põhjustel rohkem uhke kui selle üle mis praegu toimub. Samas iga inimese oma elu ja ise teab kuidas seda elab. Eilne seinapostitus fb oli väga hea mul. Mulle nii meeldis see lause, sest tunnen et see käis just selle teema kohta.
Olen hämmingus, et nii paljud Te loete mu elu tegemisi. Ma pole end iial pidanud nii huvitavaks inimeseks. Kuid siin enda välja kirjutamine võrdub mõnevõrra päeviku kirjutamisega, mida olen ka oma nooruses korduvalt teinud ja nii mõnigi neist on alles. Kus juures on neid nii veider lugeda.


Ma pole viisakas, nagu võiks. Ja ma ei hakka ennast muutma, et olla keegi, keda ma pole ja et meeldida kõigile. Ma lihtsalt olengi see kes olen. Mulle pole tähtis see paljudele ma meeldin või ei meeldi. Nii palju on samas mu käest küsitud: " Milleks selline meik ja riided? " Sellele on mul vaid üks vastus. Las ma olen lihtsalt selline nagu mulle endale meeldib. Ei ma ei tee seda selleks, et kellegile teisele meeldida. Ma valin riided ja selle, kas teha täna meik või mitte vastavalt sellele, kuidas ma just sel hetkel endale meeldin. See ei ole kuidagi seotud sellega, kas kavatsen täna kutte lantima või ujuma minna. Määrav on lihtsalt see, et ma antud olukorras tunneks ennast võimalikult hästi. Võimalikult ise endana.
Kindlasti on nii mõnelgi teist minust oma arvamus ja olete mind näinud käitumas nii hästi kui ka halvasti. Vahel olen ma endalegi võõras ja hiljem mõtlen miks ma nii tegin. Kuid samas leian üsna ruttu ka sellel mõeldes endaga rahu. Nii palju kordi olen endast välja läinud kuna tunnen, et mind ei kohelda nii nagu mina teisi kohtlen. See on tundunud lihtsalt sel hetkel nii ebaõiglane. Samas hiljem mõtlen, et mul on hea meel, et  mina vähemalt käitusin õiglaselt ja see kui teised minuga ei käitunud jäägu nende südamele pigem. Sellel hetkel olen juba uhke enda üle.
Ma ei pea ennast halvaks inimeseks. Ehk meist keegi ei pea ennast ju. Me igaüks teame, et meie sees on tükike headust isegi siis kui keegi ei näe seda. Sellise teadmisega ongi raske kellegi peale vihane olla, sest kui vihastumise ajal mõtled, et tema käitumisel on samamoodi oma põhjus nagu ka minu halvasti käitumisel. Sel hetkel sa püüad pigem mõista mis on ta sellise käitumise põhjused. Ja sa lihtsalt ei suudagi teda hukka mõista kui leiad kasvõi ühe põhjuse, isegi siis kui see võib olla kaugest minevikust või hoopis kellegi teisega seotud. See on minu mõtteviisi võti igathes. Ma ei tea kui hea või halb see on. Nii lihtsalt on ja mulle meeldib nii mõelda.
Vahel ma ei tahagi mõelda põhjustele miks nii tehti jne. See tuleb tavaliselt sellest, et see inimene ei oma minu jaoks mitte mingit väärtust. Miks vaevata oma pead väärtusetute asjadega. Mõtetu. Just nende inimestega võin ka mina teinekord halvasti käituda. Muidugi enamus mu sõpru tuttavaid tunneb mind hoopis abivalmi, heasüdamliku ja rõõmsa neiuna. Mu sõbrad aga teavad kui habras võib olla see hing. Ma olen täiesti inimlikult haavatav, kuigi minu haavatava koha leidmine on suhteliselt raske. See on varieeruv koht mis hetkel on liiga õrn.
Sõpradega, või vähemasti inimestega, keda oma sõpradeks pean käitun ma harva halvasti. Üldjuhul vaid siis kui mulle on haiget tehtud teadlikult millegiga. Nii hämminguline kui see ka ei ole. Ühe sõbra kaotamine võib teha rohkem haiget kui mehe kaotamine. Ehk polnudki see päris sõber  aga ta meeldis mulle just sellisena nagu ta oli... Ta polnud täiuslik ja oli aeg ja ehk praegugi ta ei mõista mind. Aga siiski tunnen temast puudust. Olen korduvalt öelnud, et seda meest ei taha ma tagasi aga seda sõpra ma tahaks küll. Kahjuks on nii, et nad on parimad sõbrad ja selleks, et saada tagasi üht pean leppima ka teise sallimisega või nägemisega.. Kuna neid saab valida vaid koos ja nad on üksteisest üsna mõjutatavad siis ma olen loobunud. Olen  leppinud, et meie sõprusest on jäänud vaid mälestus. Pidagu tema mind kelleks tahes, aga siiski ta oli mulle oluline.




 Minu süda on täis hoolimist inimeste vastu, kes selle on ära teeninud ja kellele olen suutnud andeks anda kõik nende käitumise eriärasused.

Ära jäta kunagi edasi püüdlemast! Õnn pole see, kui me sihil oleme, vaid õnn on see, kui teame, et sihile püüda jõuame.

... täna  oli üle 30 vaataja kes käisid ja tsekkisid, kas ma olen midagi kirjutanud blogisse aga pidid pettumuse osaliseks saama. Mul oli jälle tegus päev ja ei jõudnud blogisse.
Ma oskan naeratada,ma oskan nutta,ma oskan hinnata seda mis mul on ja seda. kes mul on,ma oskan hinnata sõpruse tähendust ja oskan hinnata elu.Sellepärast ma naudin igathetke oma elust ja ei virise aegade üle mis kunagi olid vaid lähen eluga edasi..

Ma võin teistele kohutavalt palju haiget teha .. ja osad kinlasti kahetsevad, et mu ellu ilmusid .. Kui aus olla, kõik teod, mis  minu vastu tehtud on saavad kord topelt karistuse .. Ma naeran valusalt näkku, sest nad pole pooltki nii õnnelikud kui mina  .. Ja ära unusta .. Kunagi pole kindel kas võidab kass või hiir .. Kass on kiire, kuid hiir on taibukas .. Ja ka mina kuulun hiirte valda .. Ma vihkan inimesi, kes teistele odavalt haiget teevad, nende headust ärakasutades, neist hoolimata .. Nad ei vääri midagi .. Ja nende pisarad on nauditavad ...
Õnnetus pole mitte see, kui tuleb surra , ilma et su unistused oleks täide läinud, vaid õnnetus on mitte unistada ja mitte olla õnnelik kõige sellega mis sul on .Häbiasi pole mitte see, kui sa ei püüdle tähtede poole, vaid see, kui sul pole tähti, mille poole püüelda. Või kui Sul oleks täht aga Sa siiski ei püüdle. Nii kaob ju tähe mõte ja miski ei erista teda teistest.
Elu on pikk, isegi lõputu iseendaga võitlemine, mis viib meid lõpuks tõdemusele, et see kõige parem ja kallim pool on meis koguaeg olemas olnud, ainult me pole suutnud seda siis kasutada, kui vaja oli. Oleme liiga tihti läinud kergema vastupanu teed ning lennutanud sellega tillukese inimlikkust meist endist tuulde...Iga  vabandusega võidame taas tükikese endast tagasi. 
Katsuge  õppida oma rõõmudest. Tarkuseraamatu lööb õnn silme ees kinni - ühtegi õppetundi ei taha ta  anda. Naer katab pilgu ja kutsub eluga pimesikku mängima. Alles komistades tuleb mure  silmi avama ja sa leiad end õpipoisina, eksimuste aabits kaenlas.


Vahel tahaks karjuda inimestele et:" Kuidas Te võite  kõhelda? Riski! Riski ükskõik millega! Ära hooli enam hoiatustest, arvatagu mis tahes. Tee,seda mis on kõige raskem. Mis tundub Sulle vaid hea kuid kasvõi täiesti võimatu.Tegutse enda nimel. Vaata tõele näkku.Nii Sa saadki ju õnnelikuks ja öelda kord, et olen enda üle uhke"

Kokkuvõttes – armastus pole midagi muud, kui omaenda väärtomaduste peegelduse nägemine teises inimeses ja mustast pesust ei tule üheski peres puudus, see on kindel :)

Ma ei otsi kedagi sest tean, et otsides parimat võin kaotada  ka selle, mis on hea.

Me ei ole ühesugused. Kõik oleme erinevad. Aga seob meid see, et iga inimene püüab olla õnnelik. Ükskõik, mis hinna eest. Nagu kõik, nagu alati minagi :)

Ja kõigist asjadest, mis eales kaotanud olen igatsesin ma kõige rohkem siiski oma mõistust :) ja selle sain ka tagasi nagu näha on :)

Milline ilus ...

... hommik ... Ulalallallllaaallaaa
Polegi halb olla. Lihtsalt nagu, mingi kahetsus hinges, milleks need paar lauset tema postkasti :D
Suhteliselt halvasti ütlesin ka ju aga no seda ma küll nüüd ju kahetsema ei pea. See oli ju minu arvamus aga ega talle seda küll avaldama poleks pidanud. On asju mida teen t2is peaga ja loogiliselt võttes ei taju seda siis kui palju hommikul ma kahetseda võin. Samas ma ei taha ju selline õelus olla. Aga nii naljakas kui see ka ei ole siis inimesed mõistavad mind. Ei mingit BIG LOVI aga ikkagi  seda polegi vaja, et joogise peaga paar head lauset v2lja endast kirjutada.
Eilne blogi on küll suhteliselt loetamatu. Mm r22gin ikka sellest öisest blogist. V2ga terav.
Eilne möll kestis hommikuni. Kruiisisime ringi hankisime mitu viina kuskilt ja t2ismöll k2is.
Me oleme head laululinnud. Koju jõudes olin ikka jumala pilbas ja ise jumala uhke selle üle. Vahel võib. Minul vähemalt ei hakka see muud elu segama. Jan mängis elu kosjamoori ja tahtis mulle ühte kutti pähe m22rida aga no hallooo mulle ei ole vaja sebida kutti kui ma tahan sebin ise. Seega ööbisin siiski kodus. Õnneks kindlasti. Samas ma tean, et ma ei olegi äraräägitav inimene kui ma ikka ei taha siis ma ei tahagi vähemalt mitte selle inimesega.
T2na siis tuleb omamoodi päev. Pojaga kodus. Mõnus olla. Olen ikka päris rahul sellega mis mul kõik on. Ma ei tunnegi ju millestki puudust enam. Mul on kõik. Ja olen õnnelik ja uhke enda üle et nii kaugele jõudsin ainult 4 kuuga. Ma teen küll vigu ja olen üel ja nii edasi aga no mu sõbrad teavad et see kõik on v22rt välja kannatamist sest sõbrana olen ma hea. Liigagi hea. Samas on eksimine inimlik. Ka mina eksin ja päris tihti. Aga ma ka mõistan, et alkohoolikuga või alkohoolikuna mina elada ei taha. Minu ettekujutus edasisest elus on ikka kõvasti latte kõrgemal. Soolas Reisid erinevatesse ilusatesse riikidesse. See elu ongi ainult nii elamist väärt ja tead hakkan juba ära unustama kuidas varem üldse elada oskasin. Jakuidas maikkagi nii loll olin ja selliseid mehi tahtsin kes midagi väärt ju polnud. Nad lihtsalt pidasid end kellegiks ja kunagi olid ehk isegi minu jaoks nad keegid.
Kord tahan näha seda pilku millest ma mõistaks nagunii kõike. Usun et kunagi tuleb see kord ja ma ei otsi seda pilku ega olukorda, see tuleb nagunii. Ma ei pea ennast ei võitjaks ega kaotajaks, kuid rahuldun vastusega,  et nii on parem. See on meibi ainuke täene lause kõigi nende miljonite valede keskel. Kord ütlesid et rikud mu elu ära ... Tõsi seda sa just tegidki ... õnneks mitte kauaks :)  Üks suur valede hunnik.. Üks vale teise otsa vaid ... Türa milline elu :D


Tänud kõigile asjaosalistele ... Te olete mind kasvatanud tugevaks... Ja kõvasti Targemaks teinud...
Ja ülekõige tänan oma venda ja ema kellele mu eelmine elu ei meeldinud nagunii .  :D

Juua t2is...

... peaga .. Lysette mina ja Jann ja elu ongi iluus .... Isegi nemad mõistavad mu maltsa arvamust :)  I like it ...
 Elu on ilusss... Ja mida jooki rihkem seda ilusaammm
Tegelt t2is peaga ei tohikski blogi kirjutada aga juhtub ikka ... nii et nüüd siis peale paari cuba libre kokteili ja aramist on meil viin k2sill ... ja ma olen õnnelik ...
 Faakkk .. Armastan elu ja kõike sellle ümber olevat ... Sa olid mu elu .. aga faak nüüd oled mu jaoks null koht ... Eniveii mees :D Irww ,.. Nii palju neid mehi siin aga faak vaatab is saab :D Liiga armass ... Ma olen keegi just siis kui tahan ... :P

I love ypou LYsette and Janek Luvvv yeaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah

Haiged Emotsioonid :D

...olen pikalt põgenenud kõiksugu asjade eest. Mu eest varjatakse asju, samas teisest küljest tuuakse kandikul ette. Miks varjata eksi eest seda, et oled uuega koos. Ehk olengi liiga tundlik jne. kuid minu jaoks on ka vaikimine valetamine. Samas ei tohiks ma absull sellest hoolida ja ehk ei hooli ka tema minu arvamusest. Samas tunnen nagu solvunud tunnet ja ehk isegi soovin pisara poetada ilusamatele aegadele. Ma pole kade,  ma tean, et ma ei taha ja ehk isegi ei saa iial midagi sellist tunda. Samas olen õnnelik kui keegi suudab teha tema õnnelikumaks kui mina seda teha proovisin.
Kas Ma tõesti olen juba ammu unustatud ja ehk kasutaski ta vaid mind ära. Ma ootan, et mu sees tekiks viha. Et ma ei tahaks mõelda neile asjadele. Mäletan kuhu viimane kord jõudsin. Miks ma eile selle karbi avasin. Milleks? Ma lihtsalt tegin näo, et mind ei huvitanud see sõrmus. Ma tahtsin seda nii väga proovida aga ma ei tee seda. EI TEE.
 Ma ehk tahaks kõik need asjad postiga minema saata. Kõik sinna kust nad tulnud on. Mul ei ole ju neid vaja ei praegu ega ka tulevikus mitte. Halvad mälestused vaid.
Mis minuga toimub. Ma tean et olen kõigest sellest nagunii ise  loobunud juba. Ma tean, et sellel siin  ei ole ka nagu mingit mõtet. Ja ma tean, et ei taha oma vana elu tagasi, kuid ma ikka ei saa aru miks mind see kõik Häirima korraga hakkas. Meeletu peavalu. Kõik need jutud mis korraga tulid. See pole ju minu asi. Igaüks teab ise mis teeb ja kuidas millegisse kellegisse suhtub. Mina suhtun asjasse nii ja tema ehk hoopis teisiti ja no sinna ei saa küll keegi midagi teha. Kui tema ei hoolinud on see tema asi ja tal peaks häbi olema. Ja kui temal on pohhui siis on minul ammugi ju. Sest tema ju oli see kes mu unustas siis kui ehk teda vajasin . Halloo ta on ju tmõtetu elukas nagu kunagi Gessuga jutuks tuli :D Korraga tekkis soov sellest ajast üht laualu kuulata aga ma isegi ei mäelta selle loo nime. Oli vist et keegi ootab sind.  Appi !!!!!!( Väkk ei kuula ka )
Unusta ära ... Tahan karjuda endale.
Ehk leidiski selle õige armastuse. Ma lihtsalt pean olema õnnelik ju selle üle. Ja eks olengi. Lihtsalt olen uhke, et minul on vähemalt ikka veel tunne et" ma ei tahagi kedagi enam." Just nii nagu ta ise kunagi ütles, õnneks või siis kahjuks aga mina suutsin seda kauem t2ita kui tema.
Milleks talle üldse nii suur koht mu blogis, hallooooo ta pole mind väärt. Ja samas õelusega loodan et ta toda uut laseb samamoodi üle. Ahh milleks halba soovida. Pigem võiks ju midagi head soovida ... aga praeguste emotsioonide juures ei ole see võimalik . Vähemalt on mul hea meel, et ta on temavanune ja et mu  meelest kole ka :D
Õelus :)

Ma ometi pole armukade aga mingi imelik õelus on sees.

Tema eluga võrreldes on minu elu ju lill. Ma olen ju juba seal ämbris korduvalt ära käinud. Nüüd elan väga head elu. Remonditud korter, sügisest kool jne. Liiga hea. Ja kui asjad oleks teisiti siis siiamaani oleks ma seal samas urkas kus kõik Teised selle asjaosalised ikka veel on. Ei seda ma ei sooviks. Seega on õige valik ikka elada oma elu ja lasta teistel ka elada. Laigiks ta uut suhet aga raaaiisk ei saagi :D

Suudan end oma jutuga naerma ajada. Mida siis soovida
Happy end või midagi :D või siis happy forever :D
Igatahes Elu On Ilus :)

Urr ...

... nüüd tunne küll end nagu mingi valu perverdi küüsis. Paar mõtet on kes see olla võib aga selles ma päris kindel olla ei saa. Igatahes nii haige tekstiga inimesi on mu tutvusringkonnas õnneks vähe ja kui päris aus nüüd olla siis no need haiged kommentaarid isegi ei huvita mind ... Kuigi sorry ühe kustutasin kogematta ära :D Kes iganes Sa ka oled, Lase aga edasi kui see Sulle mingit haiglast Rahuldust pakub :)

Lihtsalt olen see, kes olen Tahate või Ei. Ei huvita :D

Ma võin olla ...

... võin olla väga hea ja ka v2ga halb. Võin olla hea nendega kes mind austavad ja väga halb nendega keda ma ei usalda. Ma ei mõista inimesi kes suure suuga lubavad jah ma teen nii jah ma teen. Ja siis lasevad üle, mitte ainult mind vaid ka kõiki teisi. Kas need inimesed tõesti ei mõista, et kõik see sitt mis sa teistele teed tuleb kord endale täpselt samamoodi tagasi.
Nii mõnigi on küsinud minult, miks ma tahan nüüd siis vaba olla. Kuidas ma lihtsalt suudan.
Ega ma vahel nagu ei suudakski. Kuid nii väldin pettumist inimestes kellest tõeliselt hoolin. Iga mu mees peaks leppima olema mu elus neljandal kohal. Esimesel on mu poja, teisel ema ja kolmandal mu parim sõbranna. Neljas koht kuulub praegult ei kellegile. Muidugi on mu elus neljanda koha kandidaate aga asja juures on nii mõnigi aga. Minul on kindlad prioriteedid milline peab mees olema. Kui ta neisse ei mahu pole lihtsalt midagi teha. Tuleb lihtsalt loobuda. Muidugi me kõik eksime ja paljusi asju olen isegi mina võimeline andestama, kuid selleks peaks ikka parasjagu vaeva ka nägema. Andestamiseks pean nägema et inimene tõsiselt kahetseb et nii läks jne.
Minuga ei mängita. Ja seda võiks siiski austada. Kui ma midagi ütlen siis tahan et nii ka oleks. Samas minu nõudmised pole utoopilised. Neid suudaks igaüks täita, kes tõeliselt hoolib. Ka mina olen just nii käitunud inimestega, kes on mulle midagi tähendanud.
Kunagi sai Kellu poolt öeldud: " Jah , Võimegi olla Sarvedega inglid!"
Raamatud, ei valita kaante järgi. Esmapilgul nähakse minus hoopis midagi muud. Võin näida küll hea, kuid vaid senikaua kui mind austatakse.

Unustasin lisada...

... MA VIHKAN REETUREID!!! JA KUI SA KAS VÕI ÜHTE OMALUBADUSTEST EI TÄITNUD NÄITAB SEE SEDA ET SA EI HOOLI MINUST PIISAVALT!!!

VEEL ENAM KUI SA EI SAA ARUGI ET MIDAGI VALESTI TEINUID OLED.
VABANDA ENNE KUI HILJA, SEST AEG TIKSUB.

Ma tahan Vihata

Tahan Lihtsalt. Ma tahan nii palju vihata. Tahaks vihata kõiki kes mulle haiget on teinud. Isegi neid kes isegi ei tea mis nad teinud on. Vihkamise ja vihkamise vahe oleks lihtsalt selles, et ühtesi vihkaks selle pärast et neist hoolisin ja teisi sellepärast et keegi minu väga lähedane hoolis neist.
Ma olen loobunud armastamisest, kuid see ei t2henda veel seda et ma haiget ei saaks. Ma suudan hoolida ja sellest piisabki.
Minus on isekus omal kohal. Hoian seda mis mul on ja nii nagu ikka seda elu hinnaga. Ma ei olegi selline nagu teised ja kui aus olla ega ei taha ju ka olla. Ma ei tahagi olla lihtne ja läbinähtav, keerukus teebki minu teistsuguseks.
 Kunagi ma oskasin armastada. Nüüd tean vaid mis tähendab igatsus armastuse vastu. Täna ma nutan. Ma igatsen ja samas vihkan armastust. Ma tunnen meeletut üksindust. Igatsen filmiõhtuid kellegi kaisus. Ma igatsen seda tunnet, et olla kellegi jaoks keegi nii oluline. Kuid kas saab igatseda asja mida sa ise enesest kogenudki pole. Tahaks olla number üks lihtsalt.
Ma ei taha takistada kedagi muud oma elu elamast aga tahaks olla osa kellegi igast päevast. Kuid räägin siinkohal endale vastu. Ma ju keeldun armastamast.
On Olnud aegu kui ei suutnud vältida armumist ja andsin endast kõik et olla ingel. Kuid see mviis mu veel hullemasse olukorda. Andsin kõik, ostsin sõpruse ja ka tunded enda vastu oma tegudega. Muidugi olen ma ka eksinud rängalt jne. Aga eks sellest õppimine ongi mind selliseks teinud nagu olen.
Osad hetked said mulle alles nüüd selgeks. Jaanipäev muutis nii suure osa mu mõttemaailmast. Mõistsin palju asju hoopis teisiti, nüüd tean et ka kadedusest võib vihata tahta. Olengi isekas ja õel ja halb just siis kui ma tunne et ma olen liiga nõrk ja ma ei taha et keegi sellest teax. Ju mulle tehti haiget. Kui palju ma ka ei tahaks ei suuda ma nii pohhuist  olla et mulle poleks üldse võimalik haiget teha. Eile suutsin selle üle naerda ja öelda et käigu siis perse, ega mul ka teda siis vaja ei ole kui ta minust ei hooli piisavalt. Täna aga tuli lihtsalt üks laul ja hakkasin nutma. Lambist suht. Ja korraga mõistsin et see teeb mulle nii haiget et ma tahan vihata lausa.
Suht segased lood minuga.
Muidugi on kahtlane tunne kuulda et sind on unustatud ja et need käed mis varem sind hoidsid hoiavad nüüd kedagi uut. Kedagi ju siis paremat kui mina. Ma ei looda ega ei tahagi neid aegu tagasi. Aga ma ei suuda ka leppida teadmisega et olin nii halb. Samas ma tahan et mul oleks ükskõik . Mäletan iga suhte mu viimast soovi. Palun saa õnnelikuks, kui mitte minuga siis kellegi teisega. Siis vähemalt tean et mu valust on kasu ja see et mina kaotasin teeb kellegi õnnelikuks. Kellegi kellest ehk hoolisin nii palju.
Vahel kahetsen et pole õigel ajal julgenud olla mina ise. Pole julgenud tundeid väljendada vaid pigem olen neid varjanud elu hinnaga. Samas ma ei saa öelda et see vale oleks olnud,. Vahel peabki oskama loobuda ja alla suruda asjad mis tunduvad lootusetud...

See et ma ehk kahetsengi, see ei tähenda veel seda et ma midagi selle teadmisega muudan.

Elu läheb sama moodi edasi. Ma ei taha midagi enam alustada, pigem lasen kõigel lihtsalt minna.
Ma usun siianii, et neil kes minust on eemal ongi minuta parem.

Jaanidele sõit :)

Kõik on raskem kui ma arvatagi oskasin. Enneolematult raske. Asi milles pidasin end üsna heaks on üks t2ielik enese petmine. Ma pole pooltki nii tugev kui ma arvasin. Kõik on palju keerulisem. Miski polegi lihtsalt must või valge, need erinevad v2rvid teevadki asja hoopis millekski muuks.
Varem pidasin ennast justkui võitjaks ikkagi aga nüüd olen leppinud ka kaotaja rolliga. Mul oli palju kaotada ja kaotasin. Kas igaveseks seda ei tea. Ma igatasen seda aega ja seda hõivatud vabadust.
Varem ma nagu tundsin, et ta mõistab mulle otsa vaadates kõike mida tunnen, nüüd ma enam selles kindel ei ole. Ehk mõtleb tema sama. Ehk ka mitte. Appi ma ei saa ise ka aru mis öelda tahan, taas vist see, et ma pole pooltki see õnnelik tüdruk kelleks mind peetakse. Minu sees keevad miljonid tunded nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ma ei taha selline olla aga ometigi olen seda sellegi poolest sest mulle meeldib tugev n2ida.
See sobib siia mu arvates:

Sa tahad neid näha.Sa räägid,naerad,kõik on tore.Sa ei oskagi nagu midagi muud tahta.Sa ei oska midagi muud oodata ja sa ei tahagi,et midagi muutuks.Sest nii on hea.
Ja siis tuleb see keegi. Keegi,keda sa ei osanud oodatagi.Ta tuleb su ellu ja lihtsalt keerab seal kõik pahupidi. Alguses sa ei sa sellest arugi,aga alles hiljem taipad,mida ta teinud on. Ta on kõike muutnud,kõike! Lõpuks sa ei taha enam kedagi näha,sa ei taha enam naerda.Sa elad oma hallis maailmas,kus ei ole midagi head. Võibolla mõtted inimestest,kes sul siiski veel meeles püsivad.Sa muutud ükskõikseks kõige suhtes.Sa tunned,et sul pole sõpru,sest nad vajavad sind ainult siis,kui oled rõõmus ja valmis neid lõbustama.Ja siis sa hakkad nutma,hüsteeriliselt nutma.Sest sa ei talu seda enam,kõik läheb liiga raskeks.Sa tahaksid lihtsalt üksi olla,eemal kõigest ja kõigist.Aga keegi ei mõista sind.Sa lihtsalt üritad olla ja mõelda,et kõik saab korda.Kuigi tegelikult on kõik laiali ja katki..sa oled seest puruks kistud ja sa ei jõua enam..

Teadmatu teadmatus

Pole pikka aega kirjutada jõudnud. Liiga palju tegemist jälle. Poja issi juures ja emmel vabadus. Nii mõnus terve 1 n2dal ise endale. Teen just asju mida teha tahan. Miski ei takista. 

Olen jõudnud juba nii palju. Igatahes Tequilat ma enam pikka aega juua ei taha. 2 päeva pohmelli ja kõik on öeldud :) Samas selliseid õhtuid võiks küll rohkem olla. Mõnus seltskond, hästi palju sõnu sai öeldud mida varem polnud vist võimalust öelda. Nii kiirelt muutub elu. Õnneks jäid ja jäävadki kõik need mälestused. 

Teatud laulud meenutavad kõike seda.

Ma olen nagu meri - vaikne, kuid tormine. Samas tunnen end kui tuul - tühi ja täis rääkimata asju. Kuid sellegipoolest säran ma päike pärast kõike seda, mida ma läbi elanud olen ja ometigi  üdini heade inimeste silmadest peegeldub põhjatut kurbust kuid seda vaid nendele kes neid Tunnevad mitte ei tea lihtsalt.

Tark naine ei ütle mehele iialgi ära. Ta korraldab nii, et mees ise enam ei taha.

Ma ei räägi enam tundega, et sulle selgeks teha. Sa lihtsalt püüad kinni mu pilgu ja hetkega on sulle kõik selge. Need silmad ei suuda enam iial varjata seda tunnet ja neid emotsioone, mis mu sees end peidavad. Need silmad räägivad ise sulle kõik. Aga vaid sulle, ainult sulle ja nii ongi õige!

Leia poiss, kes ütleb sulle"sa oled kuum", et "sa oled ilus", kes helistab sulle tagasi kui sa oled temaga aega viitnud,kes püsib ärkvel vaid sellepärast, et näha kuidas sa magad. Oota poissi, kes suudleb sind laubale, kes pidevalt meenutab sulle, kui palju sa talle tähendad ja kui õnnelik ta on, kuna tal oled sina! Oota seda üht, kes pöördub oma sõprade poole ja ütle "see on TEMA!"

Veeklaas, aga vett pole sees. Ilusad sõnad, aga pole südamest. Sõnad ongi nagu veeklaas, kui nad pole hingest, siis nad on lihtsalt tühjad paljad sõnad. Elades hetkes ja tehes kõike südamega on elu hoopis teine - kvaliteetne ja imeline. Pole esmaspäevast pühapäevani kestvat nädalat. Esmaspäeva, mis algaks sellega, et tuleks juba reede ning pühapäeva, mis lõppeks sellega, et homme on jälle esmaspäev. Kui teha ainult seda, mida süda ütleb, siis on ainult SEE hetk ja miski muu ei loe. See ei tähenda seda, et tulevikust oleks ükskõik. Nii kuidas teed ühte asja, teed kõike muud. Oma südant järgides ja ennast täielikult praegusele pühendades pole tuleviku pärast üldse vaja muretseda. Uksed hakkava lihtsalt iseenesest avanema. Üks ilus asi viib teise veel ilusama asjani. Preagu ongi maailma kõige parem aeg. Preagu. Mõned inimesed jäävad vanaks, teised kasvavad suureks. Need, kes ütlevad, et nad juba kõike teavad jäävad vanaks. Kui paljud meist tegelikult mõtlevad? Mu blogi tasut on valge ja kirja värv on must - laenatud mõtted. See, mis tuleb hingest, on enda oma. Kõik me otsime vastuseid väljast, näeme selle nimel nii suurt vaeva. Tegelikult on kõik vastused meil juba olemas, aga neid mujalt otsides, minevikus elades ning tuleviku pärast muretsedes ei näe me kunagi sellesse hetkesse ega endasse. Jep, alati otsime väljast ja unustame oma nina alla üldse vaatamata. Pole vaja karta hetkes olemist ning selle vältimiseks tühje sõnu raisata. Üks ilus sõnadeta hetk on palju enam kui mitu ning sõnadega, milles midagi ei ole. Mis teed teistele, teed iseendale ning seda, mida teed endale, teed kõigile. Kui üks piisk sajab ookenisse, siis see ei kao, vaid saab osaks sellest suurest, aga jääb ikka selleks väikseks piisaks. Kuulates oma südant ning nii oma teed jälgides teeme head nii endale kui ka kõigile teistele. Hirm, ahnus, kurjus ja süütunne ei vii kuskile, aga nende ees tulevikku või minevikku ära joostes jäävad nad ju kuskile ikka. Õnneks võidab hea alati. Elu on tegelikult ainult ilus ja positiivne, pärast seda on selgus
Kui paljud meist lohistavad nähtamatute kottidena kaasas oma minevikku! Truult veame kaasas pettumusi, solvumist, kättemaksuiha. Piisab vaid meenutusest, kui süttime taas kui kustunud tõrvikud. Viha võib põleda meie alateadvuseski ereda ja jõulise leegina. Miks me ometi ei suuda andestada? Teistele, endale? On see üldse alati üldse võimalik? Mis see meile annab?

Mõte

Nii palju kasutatakse ebavajalikke sõnu, kirjeldamaks nõnda elementaarseid mõtteid ja tundeid. Ma ei tea, kas kedagi teeb õnnelikuks iga päev õige ja vale, halva ja hea, võrdsuse ja ebavõrdsuse, armastuse, vihkamise, andestamise, leppimise defineerimiseks tuhandeid sõnu ritta seada? Kas läbikirjutamine annab mõtetele raamid, paberi, värvi? Kas polegi toredam, kui need sõnad,mõisted, kuskil õhus hõljuvad ja lihtsalt on? Miks piiritleda midagi, mis homme juba ära libisemas on. Me muutume. Me pole enam kunagi need samad mõtted ja tunded, mis me oleme mõnel dateeritaval hetke. Ja nii lihtsalt ongi…

Aeg

Aeg on nii üüratu mõiste. Mul puudub aeg. Aeg Kirjutamiseks.
Kodus käib ikka veel kõva remont. Täna olen hommikust õhtuni tapeeti kakkunud. Õnneks sai selle tööga ühelepoole ka. Eluolu on praegu küll mitte elamisväärne, kuid vaid ju seniajani kuni remont valmis saab. Siis ju kodu palju ilusam jälle. Täna valisin tapeedid juba ära. Nii palju häid ideid.
Igatahes magamistuba tuleb selline laimi roheline. Minumeelest selline väga ilus värv. Ma nii ootan juba kuna remont valmis on.
Homme on tööpäev ka. Juhhei mingisugunegi töö.
Igatahes olen taas surmväsinud kuid siiski õnnelik eduka päeva üle. Seega varsti naeratus näol uinun. Üksinda. Kuid siiski õnnelik, selle üle mis mul on.

Nv Maal

Nv maal siis. Isa tuli ka Soomest. Tõi mu lemmik lagritsaid. Mmmm nämma nämma. Sõime pojaga isuga neid.
Mõnus on vahel olla kohas kus kasvanud, nii palju mälestusi. Nii halbu kui häid. Ma meenutan siiski rohkem häid. Eile võtsime väiksed siidrid sõbranna ja ta mehega. Mõnus õhtu oli. Märkasin enda juures kui paljud asjad siin siiski seonduvad mu minevikuga. Lihtsalt nii palju tuleb juttu aasta tagusest olukorrast ja mälestustest ja inimestet kellest ma väga rääkida ei tahagi. Nii täitsa märkamatult leian end taas neist rääkimast jutu käigus. Kus mis kuna ja kuidas oli. Ma ei räägi halvustava tooniga, märgitakse ära, et räägin naeratus näol ... Vaat mis aeg oli. Ei mingit sellega kaasnevat igatsust või masendust. Oli mis oli ... tuli lihtsalt aeg edasi minna.
Aasta eest tänasel päeval olin kõrvuni armunud. Aasta eest ärkasin sireli lõhna peale. See paneb mind naeratama, kui naiivne ma olin. Naiivselt armunud.
Hetkel väldin igasuguste tunnete tekkimist ju, hoolimata sellest, et aeg ajalt ikka igatsen väga lihtsalt füüsilist lähedust. Kallistusi, pikki jalutuskäike, käest kinni hoidmist, kaisutamisi. Hetkel üritan igast olukorrast leida enda jaoks rahuldust, ilma tunneteta. Endamast ma ei tunne seda rahulolu, mis varem. Ehk ei saagi tunda kuna hoian inimestega tunnete suhtes distantsi. Ma lihtsalt näitan vaid oma pealiskaudset olemust. Ma ei lase neid südame lähedalegi. Ma lihtsalt olen ja ei mõtle kordagi, mis edasi või nii. Ma ei muretse oma tuleviku pärast.

Ma olen oma elule suuna andnud. Uue suuna. See tundub kõvasti õigem kui varem. eks elu õpetas mind, et liiga hea pole ka hea. Inimesed arvustavad sind nagunii, kas selle pärast et sa midagi teed või siis selle pärast et need asjad tegemata jätad, kellegile jääb kõik see nagunii ette. Ma isegi ei taha enam kellegile meeldida, või vähemalt ei pinguta ma selle nimel nii nagu varem. Varem olin valmis enda tundeid alla suruma, et saada midagi mida armastasin. Nüüd olen kui külm metall. Ma olen mina ise, kui ei meeldi kao minema ja kui meeldin no tore siis. Mind ei huvitagi väga mis teised mõtlevad.
Neid, kes mind tõeliselt tunnevad need teavad niigi kes olen ja need kes ei tunne neile pole mõtet ju teeselda midagi või selgitada, nad usuvad nagunii just seda mida ise tahavad. Vahel mõtlen et huvitav, kas need inimesed keda arvasin ennast tundvat, kas need inimesed ususvad ka kõike seda paska mis minust r22gitakse. Kas nad tõesti arvavadki et olen nii halb. Et olengi vaid halba väärt. Kas tõesti need inimesed saavad nii õelad olla... Ma lihtsalt ei suuda neist siianii seda uskuda. Minu mõtteviis lihtsalt ei luba seda. Minu mõtteviis, tõestab mulle selle ära nii, et inimesed võivad olla ülbed. Algul see küll võib ebamugav olla kuid sellega ehk varjavad oma paranemata haavu. Keegi ei saa ju olla nii halb ja mõistamatu.
Mu naiivsus.
 Ehk aga soov mõista seda vikerkaare värvilist maailma. Inimesed ongi minu jaoks kui värvid. Igaüks omamoodi ilus. Lihtsalt maitse asi kellele meeldib ja kellele ei.
Ma kadestan inimesi, kes unustavad nii ruttu. Vahel tahaks ka osata vihata. Vahel tahaks olla mäluaugus, asjadest mis pahatihti meenuvad ikkagi.
Ma armastan kõiki neid hetki, need tegid mind targemaks. Ma kahetsen vaid hetki kui mul oli hirm midagi teha. Oleks võinud jõuda palju rohkem.

Eile oli jälle üks teistsugune päev. Nägin mineviku varje. Nad hoidsid eemale. Nii võõrad ja olimegi t2iesti võõrad. Korra läksin närvi, kuid siis mõistsin ma ei taha enam põgeneda. Mul pole ju midagi karta. Nad pole ju miskit muud kui mälestus. Kõik on nüüd teisiti ju. Ma tundsin vastikust nende vältimistehnika vastu. Ebaviisakus ja üleolevus õhkus neist. Ma ei suutund ehk ükskõikne näida, kuid ma ei ole pettunud endas. Olen leppinud oma minevikuga ja nad on lihtsalt osakesed sellest ja nii jääb. Seda lihtsalt ei muuda miski, nii oli, on ja jääb. Nad polnud iial minu, lasin nad lahti ja andsin aega ... nad ei tulnud enam, unustasid mu täielikult, nad ei tahtnudki midagi teada.
Eile olin üksindagi õnnelik, parem ongi nii kui naudin iga hetke omaette. Elan ise endale ja ise enda jaoks. Kuid need paar pilku väkk... kui nõme olukord see oli. Ma arvasin varem et neid näha oleks hea aga ei see on ülinõme olla tuttav võõras. Ma ehk peaks neid vihkama aga kahjuks ma ei oska. Üritan liialt palju kõike endale põhjendada.
Täna Jälle nii ilus ilm. Nii hea. Päevitama kui kannatab. Ootan Südamest Kedagi Kes pole mind iial alt vedanud. Ta käitub just nii nagu peabki käituma see kes hoolib. Ta ei anna aluseta lubadusi ja antud lubadused täidab, ta ei lase mul lihtsalt endas pettuda. Igatsen.
Suvise Tripi Plaanid kerivad tuure ülesse. Nii palju ideid. Plaanid üldiselt paigas. Juuli teisel või kolmandal nädalal tuleb Meie Naiskade Trip. Pluusidele tuli hea idee. Valged särgid Erkroosa tekstiga: Oleme Turistid Kasutage Juhust!
Ootan seda kvaliteetaega kõige kallimate tibukestega. Nendega võib mul aeg ajalt lahkarvamusi olla kuid kui me kõik korra mõtleme ebamugavale olukorrale mõistame ikkagi teineteist. Eks meil ole kõigil oma põhimõtted ja kuna oleme kõik erinevad siis erimeelsused tekivadki.



 Muaah Ma nüüd Tantsima :) Liiga hea tuju !


Ma ei unusta kedagi, lihtsalt ma olen ootaja tüüpi... Las läheb kui Tahab see ei tähenda et mina ei mäleta.

Esmaspäev`

Eilne blogi kirjutamine jäi vahele kuna arvuti protsessor lõpetas oma töö.
Eilne hommik algas ilusati, võitsin pühaj2rve jaanitulele pileti.
Terve eilse päeva veetsin pojaga rannas... Ülaselg põles täiesti ära. Kuumetab ja valutab senimaani. Pojal eile õnnestus käe sisse saada üle 10-ne suurema ja väiksema pinnu. Öösel unepealt sain alles tal need käe seest ära, kuigi neid üliväikseid ma kõiki k2tte ei saanud.
Eks blogimine jääbki  nüüd siis unarusse kuna endal arvuti kasutamise võimalus puudub hetkel t2ielikult. Ainuke võimalus avalik internet.
Emotsioonid,

Igatsen Sind, kes Sa oled kaugel ja kes Sa arvatavalt ka seda ei loe. Aga ma lihtsalt igatsen..
Kõik head asjad, nagu olekski nii kättesaamatud just sellepärast et nad on head.

Kõike saab mida v2ga tahta ja kui ei saa siis ei tahtnud piisavalt.

Reede*

Jälle üks korralik pidu. Annabelli sünnipäev. Väga mõnus olemine oli. Lõbus korralikult. Kohaks Club Tartu.
Mu tähelebanu on hajunud. Hämming. See õhtu kinkis minusse mingi uue koha. Ehk tekkis see illusioonina- Vaid hetk ja kõik muu jääb samaks. Samas mul on hea meel kui nii armsaid Illusioone on olemas. Ma suutsin olla südamest üllatunud. Alahindasin ennast. See on lihtsalt sära mu silmades. Väikestest asjadest saabki ju elu mõte. Igatsesin midagi sellist. Midagi nii lihtsalt ja ometigi erilist. Ei asi polnud joobe astmes mis elu ilusaks teeks. jõin kodus enne minekut 0,5se siirdi ja siis paar lonksu aramise koksi, edasi jõin ainult vett. Lihtsalt alkohol ei läinud, ju siis ei pidanud.
Igatsen lihtsalt lähedust vist nii meeletult. Inimeste lähedust, tähtsust. Erilise inimese, lähedust. Hoolikat teineteiste hoidmist. Seda vist nimetatakse armumiseks. Tahan olla veelkord selline. Kuid eks armumine ole vist naiivsete tunne. Minus seda enam ei teki päris nii nagu varem kunagi. Ehk väldingi südamega tehtavaid otsuseid ja tundeid. Võtan elu nüüd mõistusega. Nüüd ma lihtsalt hoian inimesi endast eemale. Ma väldin sügavate tunnet tekkimist, et mitte lihtsalt haiget saada. Ma ei lase enam kedagi endale liiga lähedale, hoian lihtsalt neid ohutus kauguses. Elu on mind ehk liiga palju juba räsinud. Olen ehk liiga ettevaatlik. Samas kes ei riski see shampust ei joo. Kuid ma pole vist veel valmis riski võtma. Ehk ma polegi kunagi valmis enam. Ehk jäängi külmunuks lihtsalt.
Muidugi on inimesi kes minus huvi tekitavad aga nüüd on see nii teistmoodi. Kiindumus asjasse nagu puuduks. Ma ei oskagi seda kirjeldada. Kõik on ilus mis toimub ja mul on hea olla aga see pole lihtsalt see enam. Kuid ehk otsingi midagi mida pole olemas. Nii ise endas kui ka teistes. Ehk otsin südames midagi täiuslikku  aga mõistus hoiab mind reaalsuses ja mõistusega tean et täiuslikku suhet pole olemas. Lihtsalt inimene kes vääriks pisaraid ei teeks sulle mitte kunagi haiget. Ta lihtsalt hoiaks Sind.
Nii palju tundeid ja spekulatsioone. Samas ei tea isegi enam kuidas olema või käituma peaks. Ma olen lihtsalt Mina. Just nii halb ja hea nagu ma olen.
Ehk homme, nädala või kuu pärast pole ma enam selline. Kuid see pole mu eesmärk, et muutuda. Lihtsalt elu muudab inimesi. Muudab suhtumist ja naiivsuse taset veres. Elu õpetab meile nii palju. Aga et õppida peamegi vigu tegema, millest õppida. Igas asjas peabki olema tükike halba, et osata hinnata osata head. Täiuslikus ei püsi nagunii...See ongi lihtne illusioon. Me lihtsalt kujutame neid hetki ette just nii nagu tahame, et need oleks.

Ma ei otsi enam õnne. Sellega kaasneb nii palju riske. Olla õnnelik ehk on jah väga hea aga hetk mil leiad end pilvede pealt kukkunud kaevu ei ole enam pooltki nii hea tunne. Vahel ongi ehk vaja põhjas ära käija et osata hinnata seda kõike mis sul veel alles on, ilma illusioonidetta. Mu reaalne elu on pea aegu korras juba. Muidugi on palju asju mida veel tahaks aga eks mul ole veel aega nende saavutamiseks.

Tark on see kes enda laitmist oskab kasutada enda parandamiseks.

Uus päev*

Kogu päev on kulunud koristamisele. Nädal aega pole jõudnud koristada, segadus oli korralik. Nüüd õnneks korras.
 Mõtete koha pealt olen segaduses rohkem kui varem. Ma lihtsalt ei saa ikka veel kõigest aru.
 Kõik on ju mööduv. Mitte miski pole ju igavene. Seda enam tuleks kasutada igat head võimalust kuid, kas endale hunnikute viisi kohustuste habinine on õige. Kui midagi väga tahta tuleb võidelda, võidelda ka siis kui kõik tundub lootusetu. Raskused ju ongi ületamiseks ja olen siiralt tänulik oma mitte sõpradele selle eest, et nad on mu elu raskemaks elanud ja  minust sellise inimese voolinud . Muidugi olen tänulik ka sõpradele, kes on mulle alati toeks olnud.
Kevad- Suvine periood ... Aasta tagasi olin üsna samas olukorras nagu praegu.
Varsti möödub eelmise eluetapi algusest aasta.
Iga suvi on mu elus midagi kapitaalselt muutnud. See suvi saab oleme ääretult erinev kõigist eelmistest ja kindlasti väga erinev eelmisest suvest, mille märkamatult raiskasin lihtsalt ära, mõtetult.

Iial ei saa kedagi muuta, peale ise enda ja oma suhtumise. Ideaali pole olemas ja inimene pole iial kõigega rahul.Kuigi mina tunnen kõige ja kõigi üle rõõmu kes mul veel jäänud on
. Just vead teevadki meid teineteisest erinevateks. Pole õigeid ja valesi puudusi. Kui me kõik oleks ideaalsed oleks elu liiga igav.Puudused teevad meid isiksusteks. Kõik ei sobigi sõpradeks. Polegi võimalik et kõik kõigile meeldiksid. Kadedus ja üleolev tunne, ma ei salli neid üldse inimeste juures. Ma ei arva et sellised oleks mingil määralgi teistest paremad. Pigem varjavad nad oma ülbusega, haiget saanud hinge ja just nii üritan mina neid mõista. Ka mina võin olla kellegi vastu, mingil hetkel ülbe. Ehk varjan ka siis midagi.
 Erineme veel kindlasti oma mõttemaailma poolest. Inimestele meeldivadki erinevad asjad. Kõigil on asjad oma tähtsuse järjekorras. Mõnele on auto tähtsam kui naine, teine annaks kõik vaid armastuse nimel. Pole iial õige tegelikult kellelegile ette heita midagi, mida ta teeb südamega. Südamega tehtud asjad pakuvadki meile suurimat rahuldust. Neid asju teeme lihtsalt, et ennast hästi tunda ja selle tulemust nautida.
Olen kord südamega armastanud, edaspidi soovin siiski mõistusega teha. :)
Samas see oli aeg kui armastasin ennast kõige rohkem tänu sellele millisena sel hetkel end tundsin. Tundsin ennast nii vajalikuna, maailmale. See oli kõigest silmapete. Uskusin just seda mida uskuda tahtsin, kujutasin ette asju mida pole iial olnud. Pidasin sõpradeks inimesi, kes ei hoolinud. See aeg on mu hinge armistanud ja samas teinud mind nii palju targemaks ja tugevamaks.
Juhuslikult sattusin kohta kus oli mingi vana aja ennustus meetod noa abil. Sellest tuli välja jutt et hoidu võlts sõpradest ja sa saadki õnnelikuks. Ma ei usu selliseid asju aga praegu mulle meeldis see.

Armastan oma elu, mis on alati täis üllatusi.
Olen just see kes oled Sina minuga.             **   PÄEVA LAUSED,
Kas kõik või mitte midagi.                                  MIS KUMMITAVAD**

23.05.2012

Kiire päev taas. Palju asjaajamisi. Ah jaa olen nüüd töötu (ametlikult töötu). 

Jõudsin alles linnast Võtsin tunnikese aega nüüd päris endale, lebotan voodis naudin kohvi. 

Ma ei suuda tõrjuda igatsust, Igatsust inemste vastu kellega end nii hästi tunnen. Inimeste vastu, kes suudavad mind ka halva tujuga naeratama panna. Samas ma tean, et neid ilusaid hetki tuleb veel. 

Mu parim sõbranna mängib mulle aeg ajalt klaveril üht lugu. Ma ise enesest ei tea mis laul see on aga iga kord seda kuulates hakkab mind kummitama lause " Mitte miski pole veel kadunud". Ma ei tea, kust see lause tuli ega millega see võib seotud olla aga see pala tekitab minus alati hea tunde. Lootust paremale tulevikule. 

Hetkel tahaks seda nii kuulata kuid kahjuks puudub see võimalus. 

Viimasel ajal on üldse muusika hakanud suurt rolli mängima mu elus. Mõned laulud on mul isegi tujude järgi lahterdatud. Muusika justkui annaks mulle jõudu ka siis kui olen  nii väsinud kõigest aga ometigi pean oma kohustused täitma. 

Emmeks olemine on ka üks suur ja mitte just kergemate killast töö. Kuid tasu on hea. See naeratus, hoiab mind tugevamana. Selle väikse armsa naeratuse nimel, tahangi olla see kes olen. Lihtsalt mina. Koos oma vigade ja puudustega, kuid ka  koos oma aususe, helluse ja siirusega. Ma tahan, et temast kasvaks minu sugune inimene. Ma lihtsalt otsin kõiges väärtust. Ma otsin kõigele põhjendust. Ma üritan alati natukenegi mõista teiste tegusid.

Ma ei vihka kedagi. 

Mina arvan, et igal asjal on oma põhjus ja aeg. Kõik mis me läbi elame õpetab meile midagi uut. Kõik millest ilma oleme jäänud, oskame nüüd paremini hinnata. Laps on parim näide sellele. Ta ongi kogu mu elu. Minu jaoks on ta hetkel lihtsalt kõige tähtsam , osa mu elust. Kuid ma ei saaks öelda et ma teisi inimesi oma elus ei hindaks. Ma hindan kõiki keda tean , vahe on ainult sellest mis väärtusega nad minu silmis on.  

Mõnest rohkem, mõnest vähem mälestusi. Mõnest positiivsed, mõnest meenub vaid negatiivne. Eks iga inimene lõikab just seda mida ta külvanud on. Üldjuhul siis inimene, kes käitub minuga hästi saab sama kohtlemise osaliseks. Ma  olen hea sõber kuid väga halb vaenlane. Ma ei maksa kätte iial kiirelt et tagasi teha. Üleüldse kättemaks pole minu ala. Kuid kui tuleb liiga hea võimalus teha haiget inimestele, kes mulle haiget teinud on siis arvan, et kasutan seda. Ma ei otsi ise võimalust kätte maksta, lihtsalt ootan võimalust ja kui seda ei ole siis usun et millalgi ja kuskilt mujalt saavad nad oma karistuse nagunii. 

Mitte et mul palju vaenlasi oleks, kuid võlts sõpru jagus mul mõni aeg küllaga. sellest räägin teinekord. Nüüd pean pojale lasteaeda järgi minema. Mõned toimetused veel vaja kodus teha ja saabki natuke hinge tõmmata ja puhata.

Reede*

Äratus pidi siis olema 4.30. Magasin sisse, ei kuulnud äratust. Ju olin liiga väsinud. Ärkasin 5 ajal. Kiirelt pessu, sööma ja sättima. 5.50 lahkusin kodust. Ilm oli kohutav. Vihma sadas. Terve bussisõidu aja ma magasin, kõrvaklapid peas. Talinnasse jõudes olin õnneks enam vähem ennast välja puhanud. Kartsin meeletult laevapeale minekut. Kas ikka kõik klapib. Lindalainiga ja esimest korda. Muidugi pidi ikka torm merel olema. Tiibur õõtsus korralikult. Süda läks lausa pahaks. Sõit kestis planeeritust kauem ja see ei meeldinud mulle sugugi. Lõpuks jõudsin siis Soome. Kõik on soome keelne. Vaatasin lihtsalt ringi. Väga ilus ja puhas on Helsingi, inimesed tunduvad ka kuidagi sõbralikumad. Lõpuks tuldi siis mulle järgi ja 140km teekond algas. Olin hämmingus kaljuseintest ja maa-alustest tunnelitest kiirteel. Jõhkralt ilus lihtsalt. Sihtpunkti jõudes olin jälle väsinud. 

Maja oli väga omapärane, selline punutud ja palju puitu kasutatud stiil meeldis mulle väga. Varsti tuligi siis magama minna. Magasin suures ümmarguses nahk voodis mille kohal oli baldahhiin. Mõnus pehme. 

Magama jäädes olin päevaga nii rahul, kõigega nii rahul, et uinusin muie näol.

Laupäev*

Hommikul ärgates jõudis lõpuks kohale, et kus ma ikkagi nüüd olen. Olin kuidagi rahutu. Pea oli korraga nii mõtteid täis, kõike tahaks teha ja jõuda. Jalutasin ümber elamise, tegin kaminasse tule, panin lemmik muusika tööle ja lihtsalt nautisin hetke ja üritasin oma mõtete puntraid lahti harutada. 

Üle pika aja tundsin millegi pärast üksindust. Igatsesin poja't. Mul oli küll selge mida ma tahan. Kuid segadus oli selle koha pealt, kuidas seda saavutada. Nautisin aega ise endale. 

Lõuna paiku saime Mannuga kokku, juhuse kombel elas ta vaid 15 km kaugusel. Väga hea oli teda üle pika aja näha. Meil oli üsna lõbus. Pidasime koos tulevikuplaane Soomes. 

 Varsti pidingi koju minema kuna maja võtmed olid minu käes. 

Õhtul oli siis üks tähtis jutuajamine. Jutuajamine, mis suutis mind üle pika aja nutma panna. Ma lihtsalt tundsin korraga end nii halvasti, ehk oli see väsimusest ehk millestki muust. Ma tahtsin nii väga olla kellegi jaoks väga eriline. Just nii eriline, et terve maailm näeks kui õnnelik ma olen. Ma vajasin lausa lähedust, hellust ja hoolt.

Peagi tõrjusin kõik halvad mõtted kaugemale, võtsin väikse ginni ja sauna minek. 

Vot see oli kvaliteet aeg. Võib- olla hakkas gin mõjuma aga igatahes olin hetkega nii rahul, et oleks soovinud aja seiskumist. Voodisse jõudes, uinusin hetkega.

Pühapäev*

Hommikul vara algas siis sõit Helsinki. 10.30 laevale. Lindaga võrreldes oli Ecero ikka palju etem.Laevasõidu magasin. Taas Eestis taas Tallinnas. Õhtuks siis jõudsin oma seiklemistega Savernasse. Poja oli mul bussivastas ja ma olin nii õnnelik selle üle. Üle pika aja taas jäin ema juurde ööseks. Omamoodi mõnus on olla lapsepõlve kodus. Emaga venis jutuajamine üsna pikale. Rahulolu tunne.

Esmaspäev ja teisipäev*

Esmaspäeval , püüdsin pojaga kalu, mängisime reketitega ja nautisime lihtsalt koos olemis aega. Õhtul saabusime lõpuks koju. Siin on ikka kõige parem. Poja jäi juba autosõisõidu ajal tuttu. Ega ma isegi suutnud väga kaua üleval olla. Isegi arvuti jäi sisse lülitamata. 

Teisipäeva hommik algas taas vara. Viisin poisi lasteaeda. Koju jõudes hakkasin oma meilidega tegelema.  Mõned asjaajamised veel ja kell oligi juba 2-3 paiku. Pojaga oli ekskursioonile minek kella 4 .30 ajal. Sihtpunkt siis maantee muuseum. Üsna huvitav oli. 

Seal oli ka mingi ennustuste asi, vanaaja meetod vms. Minu ennustus andis soovituse siis Et hoidu võlt sõpradest siis saad õnnelikuks. Nii õige ju. Ma olen just loobunud, sõpradest kellele ma isegi meelde ei tule. Ma olen loobiunud oma elus inimestest kes minust ei hooli ja üritan isegi neist enam mitte mõelda.

Väike einestamine ja ringivaatamine veel ja oligi juba kojusõit. 

Sundisin end koristama, mida polnud jõudnud veel teha. Teadsin, et õhtul tuleb külaline aga no mul olid soomest tuleku asjadki veel lahti pakkimata. Õhtul vaatasime kõik koos telekat ja nautisime teineteiste seltskonda. Mõnus õhtu oli. Peagi jäi poja ka tuttu ja ega ma ise ka enam kaua tahtnud üleval olla, sest teadsin, hommikul taas vaja vara tõusta.